Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õpetussõnad 6:20-35
Hoiatus abielurikkumise eest20Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust!
21Seo need alatiseks oma südame külge, mähi need enesele ümber kaela!
22Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!
23Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee,
24et sind hoida halva naise eest, võõramaa naise libeda keele eest.
25Ära himusta oma südames tema ilu ja ära lase ennast kütkestada tema silmalaugudest!
26Sest hooranaise jaoks jätkub pätsist leivast, aga teise mehe naine püüab kallist hinge.
27Kas keegi võib kanda põues tuld, ilma et ta riided põleksid?
28Kas keegi võib käia tuliste süte peal, ilma et ta jalad kõrbeksid?
29Nõnda on sellega, kes läheb oma ligimese naise juurde: ei jää karistamata ükski, kes puutub temasse!
30Eks põlata varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg?
31Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse.
32Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; seda teeb ainult see, kes oma hinge tahab hävitada.
33Teda tabab nuhtlus ning häbi ja tema teotust ei saa ära pühkida.
34Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval.
35Ta ei hooli mingist lepitushinnast ega rahuldu, kuigi sa lisaksid kingitusi.
Jeesuse jüngritena vaatame me Vana Testamenti kristlikust vaatenurgast, läbi alus-veendumuse, et “kui me olime veel patused, suri Jeesus meie eest” (Ro 5:8). Kristlik spirituaalsus rõhutab armu, väites, et me ei ole lunastatud oma enda pingutuste tõttu, vaid Isa, tahte , Poja saavutuse ja Vaimu võimaldamise tõttu. Pauluse sõnul on see tõsi nii jüngriks olemise kui pöördumise puhul, “sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja
toimite tema hea nõu kohaselt“ (Fil 2:13).
Õpetussõnad rõhutavad aga siiski korduvalt vastupidist. Selle verbid on järjekindlalt ja pealekäivalt käskivad, soovitades meil tungivalt teada ja järgida Jumala käske, kuni selleni, et kanname neid oma kaela ümber ja seome oma südametele! Selline veenmine rõhutab inimllikku vastutust rohkem kui Jumalikku abi. Järelikult on valik valguse ja pimeduse, ustavuse ja truudusetuse, vastupidavuse ja allaandmise vahel ainult ja pääsmatult meie teha. Kuitahes suur on Jumala suveräänsus, meie peame kandma oma valikuvabaduse tagajärjed ise.
Siiski on selle lõigu eesmärk pigem hoiatada ja manitseda, kui ähvardada ja hukka mõista. See annab edasi usalduslikku suhtumist: nii Isa usaldust, et - koos piisava julgustusega – tema lapsed “valivad elu ja elavad” (5.Mo 30:19), ja Issanda armulist usaldust, at kui me tema sõna loeme, tunneme ka meie ära ja võtame omaks Tema teede tarkuse. Selle raamatu korduv teema on, et “ Jumala kartus on teadmise algus” (1:7) ja “tarkuse” algus (9:10). Tema kartus ei ole halvav hirm: see on püha, kuulekas aukartus nende poolt, kellest on loodetud, et nad kasvavad küpsuses nagu meie taevase Isa armastatud lapsed.
Selle kommentaari autor: Michael Knowles