Efesose kogudus oli tugev kogudus. Tal oli vaja olla. Efesos oli okultismi ja paganliku religiooni keskus. Sealsed kristlased oleksid leidnud palju vastupanu selle eest, et nad ei suutnud hulka sulanduda. Aasia kõige eespoolsema kogudusena oleksid nad paljusid ränd-jutlustajaid ligi meelitanud, kellest kõik ei oleks siirad olnud. Mõned jutlustajaist olid “ameti sees selle pärast, mida nad sealt välja said võtta”. Väga varajases kristlikus kirjutises Didaches on räägitud ränd-jutlustajate testimisest mitte niivõrd nende õpetuse kui nende aususe suhtes. Igal juhul oli Efesose kogudusel õigete küsimuste küsimise ja šarlatanide välja juurimise maine. Selle eest saavad nad kiita.
Aga, ja on olemas suur aga, oli oht, et nende pühendumine saab mineviku nähtuseks.Nende vea tavaline tõlgendamine paneb neile süüks kriitilisuse : armastus, mille nad kaotasid on armastus üksteise ja oma naabrite vastu. Sellest saab hea jutluse ( ja meie oikumeenilisse aega hästi sobiva!), kuid kontrast, mille Jeesus esile toob, on pigem olnud ja oleva vahel. Nende armastus Issanda vastu, mis kunagi näitas ennast vankumatuses, järjekindluses, on jahenemisohus. Näiliselt tugev kogudus on äkilise kokkukukkumise ohus. Kui Kristus tuleb, mitte oma Viimases Tulemises, vaid lähemas tagakiusu kriisis, ei pruugi lambis enam õli jätkuda.