Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 2:12-36
Eeli kõlvatud pojad12Aga Eeli pojad olid kõlvatud, nad ei tahtnud tunnustada Issandat
13ega seda, mis preestril oli õigus rahvalt saada. Iga kord, kui keegi ohvrit ohverdas, tuli preestri sulane liha keetmise ajal, kolmeharuline kahvel käes,
14ja pistis selle katlasse või keedupotti või patta või anumasse - kõik, mis kahvel üles tõi, võttis preester enesele; nõnda talitasid nad kõigi Iisraeli lastega, kes tulid sinna Siilosse.
15Nõndasamuti tuli enne rasva põletamist preestri sulane ja ütles mehele, kes ohverdas: "Anna liha preestrile küpsetamiseks! Sest tema ei taha sinult keedetud liha, vaid tahab toorest."
16Kui mees temale ütles: "Põletatagu enne rasv, nagu peab põletama, ja võta siis enesele, nagu su hing himustab!", siis ta vastas: "Anna aga nüüd! Ja kui mitte, siis ma võtan vägisi!"
17Seepärast oli noorte meeste patt Issanda ees väga suur, sest inimesed hakkasid Issanda roaohvrit halvustama.18Aga Saamuel teenis Issanda ees, kuigi oli nooruke, riietatud linasesse õlarüüsse.
19Ja ta ema valmistas temale väikese ülekuue ning viis selle temale igal aastal, kui ta läks oma mehega iga-aastast ohvrit ohverdama.
20Ja Eeli õnnistas Elkanat ja tema naist ning ütles: "Issand andku sulle sellest naisest järeltulijaid palutu asemele, kelle ta oli palunud Issandale!" Siis nad läksid taas oma kodupaika.
21Ja Issand kandis hoolt Hanna eest, nii et ta jäi lapseootele ja tõi ilmale veel kolm poega ja kaks tütart. Aga poiss Saamuel kasvas üles Issanda juures.22Eeli oli aga väga vana ja pidi kuulma kõike, mida ta pojad tegid kogu Iisraelile ja kuidas nad magasid naistega, kes olid teenistuses kogudusetelgi juures.
23Ta ütles neile: "Miks te teete niisuguseid asju, neid halbu asju, millest ma kogu sellelt rahvalt kuulen?
24Ei, mitte nõnda, mu pojad! Ei ole head need kuuldused, mida ma kuulen Issanda rahvast levitavat.
25Kui inimene teeb pattu inimese vastu, siis on Jumal temale vahemeheks; aga kui inimene teeb pattu Jumala vastu, kes võiks siis olla temale vahemeheks?" Aga nemad ei kuulanud oma isa häält, sest Issand soovis neid surmata.
26Aga poiss Saamuel edenes kasvus ja meeldivuses niihästi Issanda kui inimeste juures.27Ja Eeli juurde tuli üks jumalamees ning ütles temale: "Nõnda ütleb Issand: Eks ma ole ennast su isa soole selgesti ilmutanud, kui nad alles olid Egiptuses vaarao koja võimuses?
28Mina valisin tema kõigist Iisraeli suguharudest enesele preestriks, et ta ohverdaks mu altaril, põletaks suitsutusrohtu, kannaks mu palge ees õlarüüd; ja ma andsin su isa soole kõik Iisraeli laste tuleohvrid.
29Mispärast te halvustate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist!
30Sellepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen tõesti öelnud: Sinu sugu ja su isa sugu peavad igavesti elama minu ees! Aga nüüd ütleb Issand: Jäägu see minust kaugele! Sest kes austab mind, seda austan mina, ja kes mind põlgab, saab põlatavaks.
31Vaata, päevad tulevad ja ma raiun ära sinu käsivarre ja su isa soo käsivarre, nõnda et ükski su soos ei ela vanaks.
Valutegeva selgusega tõuseb tekstist esile nende tegude väärus ( vt s 12) – ometi tundub et neile endile polnud see kaugeltki selge.Mida nad siis nii väga valesti tegid? Ei saanud ju lihatükkide väljaõngitsemine enne keetmist ja isale mittekuuletumine olla väärt igavest needust kogu perekonnale?
Ohvrite toomine oli siis ainuke tee andestusele. Ainuke tee. Kui sa ei ohverdanud Issandale täpselt Seaduses ettenähtud korras ei olnud sul võimalik midagi andeks saada. Ja sellepärast olid Eeli poegade teod Jumalat teotavad. Nad asetasid oma vajadused, meeldimused ja ihad ettepoole Jumala austamisest. Kristlasena on küllalt kerge muutuda nt andeksandmise osas hoolimatuks. Võrreldes Vana Testamendi aegadega on meile kõik palju lihtsamaks tehtud. Piisab kui palume andeks…..
Kas meie tegude väärtus ja tegelik kaal on meile alati selge?
Ja kas anname oma parima „vilja“ Issandale? Valitud hulga oma energiast, helgemad hetked oma päevast, mil meie palve jaksab olla enam kui möödakihutava hetke väsinud sosin enne järgmist ülesannet? Või anname Talle selle mis jääb üle kõigest muust –tööülesannetes, pere ja koguduse kohustustes kulunud energiast? Kas anname Jumalale selle osa oma sisstulekutest mille arvame üle jäävat siis kui kõik arved on makstud ning enesele ka pisut shoppamisrõõmu lubatud; või anname kõigepealt ohvri ja siis kulutame selle mis ohvrist üle jääb?
Nii lihtne on asetada oma elu esikohale ja Jumal teisele tajumata et midagi võiks valesti olla. Alustame ju päeva heade kavatsustega, aga enne kui märkame on palveaeg kahanenud 15 minutilt 5-le ja sedagi üks silm kellal….
Selle kommentaari autor: Jude Adam