Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 3:1-18
Issand kutsub Saamueli1Ja poiss Saamuel teenis Issandat Eeli juhatusel; Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased.
2Aga kord kui Eeli, kelle silmad hakkasid tuhmiks jääma, nõnda et ta enam ei näinud, magas oma asemel,
3kui Jumala lamp ei olnud veel kustunud ja Saamuel magas Issanda templis, seal, kus oli Jumala laegas,
4hüüdis Issand Saamueli. Ja tema vastas: "Siin ma olen!"
5Ja ta jooksis Eeli juurde ning ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!" Aga tema vastas: "Mina pole sind hüüdnud. Mine tagasi, heida magama!" Ja ta läks ning heitis magama.
6Aga Issand hüüdis jälle: "Saamuel!" Ja Saamuel tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!" Aga tema vastas: "Mina pole sind hüüdnud, mu poeg. Mine tagasi, heida magama!"
7Aga Saamuel ei tundnud veel Issandat ja Issanda sõna ei olnud temale veel ilmutatud.
8Ja Issand hüüdis Saamueli veel kolmandat korda. Ja ta tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!" Siis Eeli mõistis, et Issand oli hüüdnud poissi.
9Ja Eeli ütles Saamuelile: "Mine heida magama, ja kui sind hüütakse, siis ütle: Issand, räägi, sest su sulane kuuleb!"10Ja Issand tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel: "Saamuel! Saamuel!" Ja Saamuel vastas: "Räägi, sest su sulane kuuleb!"
11Ja Issand ütles Saamuelile: "Vaata, mina teen Iisraelis midagi, mis igaühel, kes sellest kuuleb, paneb mõlemad kõrvad kumisema.
12Sel päeval tahan ma Eelile tõeks teha kõik, mis ma tema soo kohta olen rääkinud, algusest lõpuni.
13Ma olen ju talle kuulutanud, et ma mõistan igavesti kohut tema soo üle patu pärast, sest kuigi ta teadis, et ta pojad olid tõmmanud eneste peale needuse, ei ohjeldanud ta neid mitte.
14Ja seepärast olen ma vandunud Eeli soole: Iialgi ei lepitata Eeli soo pattu, ei tapa- ega roaohvriga!"15Saamuel magas hommikuni ja avas alles siis Issanda koja uksed; aga Saamuel kartis jutustada nägemust Eelile.
16Siis Eeli hüüdis Saamueli ja ütles: "Saamuel, mu poeg!" Ja see vastas: "Siin ma olen!"
17Ja Eeli küsis: "Mis asi see oli, mis ta sulle rääkis? Ära ometi minu ees salga! Issand tehku sinuga seda ja teist, kui sa minu ees midagi salgad kõigest sellest, mis ta sulle rääkis!"
18Siis jutustas Saamuel temale kõik ega salanud tema ees midagi. Ja Eeli ütles: "Tema on Issand, tehku tema, mis ta silmis hea on!"
Minu ema tavatses öelda, et et asjad juhtuvad siis kui sa kõige vähem oskad seda oodata ja kingitused pakuvad enam rõõmu siis kui sa pole enne nende sisse piilunud. Päris sageli võib juhtuda et arm meid üllatab. Ootamatult abitsav käsi tänaval, hea nõuanne kelleltki kes märkab su vajadust. On vaja ainult silamd lahti teha. Jeesus kuulutas, et Jumalariik on ligidal
( Mt 4:17). Ometi polnud see kunigriik millest Jeesus rääkis sugugi sarnane tollele mida ootasid variserid ( või isegi jüngrid tol ajal). Mida või millist ootame meie? Kas märkame kuningriiki enese ümber? Või vähemalt otsime tunnusmärke? Kas näeme Kristuse sära välgatusi, tema Vaimu liikumist inimestes, kunstis, muusikas, filmides, kirjanduses – kogu selles elus mis meid ümbritseb?
Saamuel ei osanud hingestki oodata, et elava Jumala hääl äratab ta keset ööd, või et temast hiljem saab selle Jumala eestkõneleja ( 3:11-14, 19;,21; 4.1) Teisalt, võime pikisilmi ootamas olla taolist „häält“ või mis veelgi hullem – täiesti loobunud lootusest midagi kuulda. Prohveteid on igas vanuses ja suuruses. Aga üks väike poiss – kes oleks seda uskunud?
Selle kommentaari autor: Jude Adam