Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 8:48-59
Jeesus ei ole sellest maailmast48Juudid kostsid talle: "Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?"
49Jeesus vastas: "Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind.
50Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik.
51Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!"
52Juudid ütlesid talle: "Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi.
53Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?"
54Jeesus vastas: "Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: "Ta on meie Jumal."
55Teie küll ei tunne teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen teda ja panen tallele tema sõna.
56Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas."
57Nüüd ütlesid juudid temale: "Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?"
58Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina."
59Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.
Vanasõna: „Nimi ei riku meest“ püüab rõhutada et pole oluline, mida inimesed üksteise kohta ütlevad. Ometi kui võrdleme öeldut sellega mida kogeme kuuldes erinevaid sõnumeid enese kohta – on meie tunded sageli vastuolus vanasõna tõeteraga. Kogeme näiteks solvumistunnet ja seda et läbi ajaloo on inimeste ja nende nimedega kaasas käiv mõju olnud vägagi oluline.
Solvangud on valu ja haavu põhjustavad relvad. Ja nimedel omakorda on sügav tähendusväli.
Loetud kirjakohas seisab Jeesus silmitsi äärmise mõnitusega – sest teda nimetatakse nii samaarlaseks kui ka seestunuks ( s 48). Taolisi süüdistusi pilduvad juudid vihkasid ja põlgasid samaarlasi kogu südamest ning olid valmis kõigeks, et neile kahju teha. Ja ikkagi – peale tundidepikkust väitlust suure põnevusega jälgiva rahvahulga ees saab juutidele osaks sedavõrd suur alandus ning kaotus, et neil ei jää muud üle kui hakata huupi solvanguid pilduma. Nad väidavad Jeesuses olevat kurjad vaimud, ja Jeesust otsivat enese au – aga Jeesusel on lihtne need väited ümber lükata.
Mitte mõistes , või ehk teeseldes mittemõistmist süüdistavad juudid Jeesust, et too tõstab end kõrgemale Aabrahamist ( s 53) . Pilgates küsivad nad seejärel: „ Kes sa siis enese arvates oled?“ , viidates nii otsekui Jeesuse meeltesegadusele mille tõttu ta väidab enesel olevat surematuse ja suure väe. Kõige selle keskel jääb Jeesus rahulikuks ning selgitab veelkord et tema Isa on see kelle tahet ta on tulnud täitma ja kelle sõna kuulama. Ta on näinud ja tunneb Aabrahami väga hästi ning teab isegi kui õnnelik oli Aarbaham mõeldes „tema päevale“ ( s 56). Seejärel veel otsesemalt kui varem toob Jeesus esile oma ühtsuse Isaga – kasutades enese kohta väljendit „ Mina olen“, sedasama, millega Jumal tutvustas end Moosesele kui too küsis Jumala nime.(2Ms 3:14) „Mina olen…“ nõuab seletust – ja see on: Ta on Jumal, kes on eksisteerinud igavesti – enne Aabrahami ja enne Moosest.
Just see väide saab viimaseks piisaks rahvahulgale, kellede seast mõned on nõus riskima vangistusega roomlaste poolt, et ainult saaks karistada Jeesust nende meelest äsjakuuldud jumalateotuse eest.
Nimed. millega teised - olgu siis toetajad või vastased – Jeesust kutsusid, on meile äärmiselt olulised mõistmaks tema sõnu ja tähtsust. Nimed, millega inimesed praeguses maailmas Jeesust nimetavad on äärmise tähtsusega kui planeerime oma misjonitööd Jumalariigi levitamiseks. Kuidas Jeesus vastaks neile nimedele? Ka see kuidas meie teda nimetame näitab mis on kesksel kohal meie oma uskumises
Selle kommentaari autor: Nick Harding