Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 9:13-23
Jeesus tervendab pimedalt sündinu13Nad viisid tema, endise pimeda, variseride juurde,
14sest see päev, mil Jeesus tegi muda ja avas ta silmad, oli hingamispäev.
15Ja variserid küsisid temalt nüüd omakorda, kuidas ta on saanud nägijaks. Aga tema ütles neile: "Ta pani muda mu silmadele ja ma pesin end ning näen nüüd."
16Siis ütlesid mõned variseridest: "See inimene ei ole Jumala juurest, sest ta ei pea hingamispäeva." Teised ütlesid: "Kuidas saab patune inimene teha niisuguseid tunnustähti?" Ja nende vahel oli lahkmeel.
17Nad ütlesid nüüd taas pimedale: "Mida sina ise tema kohta ütled, et ta on avanud sinu silmad?" Aga tema ütles: "Ta on prohvet."18Siis ei tahtnud juudid uskuda, et ta oli olnud pime ja saanud nägijaks, kuni nad olid kutsunud nägijakssaanu vanemad
19ning küsinud neilt: "Kas see on teie poeg, kellest te ütlete, et ta sündis pimedana? Kuidas ta siis praegu näeb?"
20Seepeale kostsid ta vanemad: "Me teame, et see on meie poeg ja et ta sündis pimedana,
21aga kuidas ta nüüd näeb, seda me ei tea ega tea me ka seda, kes ta silmad avas. Küsige tema enda käest, ta on küllalt vana ja võib ise enda kohta rääkida."
22Ta vanemad vastasid nõnda, sest nad kartsid juute, kuna juudid olid juba kokku leppinud, et kes iganes tema Messiaks tunnistab, heidetakse kogudusest välja.
23Seepärast ta vanemad ütlesid: "Ta on küllalt vana, küsige tema enda käest."
Ülejäänud osas 9. peatükist keskenduvad variserid uurimisele mis siis tegelikult pimeda mehega juhtus, keda meie nägime kasvavat usus, ära tundvat Jeesust kui prohvetit ( s17 võrdle s 11). Ka variseride jaoks polnud põhiprobleem mitte fakt, et Jeesus oli tervendanud – vähemalt mõned olid sellega nõus, vaid, et tervendamine oli toimunud hingamispäeval ( s14). Jeesuse tegutsemine rikkus erinevaid higamispäeva traditsioone, rääkimata sellest, et ka tegelik tervendamine oli lubatud vaid äärmise, elu ohtuseadva häda korral. Võis siis Jeesus üldse mingi Jumala saadik olla kui ta sel viisil reegleid rikkus?
Variserid jagunevad selles küsimuses mitmeks leeriks. Kui hingamispäeva pidamine on kõige olulisem, ei saa Jeesus mingil juhul olla lähtunud Jumalast , arutlevad ühed ( s 16).
Aga teised vaatavad sündinud imele ja kasutades sama loogikat nagu Nikodeemos varem ( 3:2), arvavad et ega patune ei saa sellist asja teha. Kolmandad hakkavad kahtlema isegi mehe pimedaks olemise tõelisuses ( s 17 ja 18).
Ei ole suuremat pimedust kui nende oma, kes “ei suuda näha”. Kui põhimõtetele mis on meile olulised esitatakse väljakutse, kuidas reageerime? Enamasti on muutumine raske – võib tunduda lausa ähvardav tunnustada Jumala tööd vormides, mille viisiks ja võimalikkuseks eelnevalt kedagi ettevalmistatud pole. Mõnikord lihtsalt keeldume sel puhul reageerimast, võibolla hirmust – nii nagu ilmselt sündis pimeda mehe vanematega ( s 21). Teinekord aga lihtviisiliselt salgame selle, mis tegelikult on tõeline Jumala tegu. On raske olla tõeliselt ja piibellikult avatud Jumala Püha Vaimu tööle mis katsub läbi meie õpetuslikud arusaamad ja sageli vastandub inimliku traditsiooniga. Minu jaoks tähendas see hiljuti palvet, et Jumal kingiks mulle uue avatuse Püha Vaimu töö tunnustamiseks “karismaatiliste” sõprade seas – ja see pole üldsegi lihtne kui tulla suhteliselt konservatiivsest taustast.
Selle kommentaari autor: Nick Harding