Ilmselt kirjutas Taavet selle laulu tähelepanuväärsete pidustuste tarbeks, millega tähistati sedauselaeka toomist Jeruusalemma (vt 2Sm 6:1-15). Laegas sünboliseeris Jumala imepärast ligiolu ja au. Selle puudutamine ebakõlbulikuna tähendas kindlat surma. Taavet alustab ülistades Jumalat Loojana,kuid hakkab siis rääkima milline inimene tohiks seista tema pühaduse ees. Et ellu jääda peaksid inimesed olema puhtad, ja just siin hakkab inimene ( mina nende hulgas) tundma end ebamugavalt. Kas määritud südamega on võimalik siseneda Jumala kirkasse aupaistusesse?
Taavet teadis, et peab puhastama oma südame ja käed ülekohtust ning meeles pidama Jaakobit.... Meeles pidama Jaakobit ( s 3-6)? Jah, hoolimata Jaakobi petlikkusest, igatses ta ja ka sai andestuse Jumalalt.
Nii täis lootust, tantsib ja laulab Taave t keset ohvrisuitsu ja kõlavaid trompeteid lahti iidsed väravad... “et aukuningas saaks sisse tulla!” ( s 7-10).
Ja kui Kõikvõimsa Jumala auhiilgus siseneb Jeruusalemma siis viitab see samal hetkel ka aulisele Messia tulekule ja sellele imelisele tõotusele mille tema annab kristlastele: “Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” ( Ilm 3:20)