Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 8
Loodu ülistus oma Loojale1Laulujuhatajale, gati pillil mängijale; Taaveti laul.
2Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste.
3Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat.
4Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud,
5siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?
6Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega.
7Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla,
8lambad, kitsed ja härjad, kõik, samuti metsloomad,
9taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub.
10Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!
. Meis tekib tõeline aukartus Tema ees, kui me näeme Tema loodut – taevast, tähti –, ning kerkib küsimus: “Mis on inimene, nii imetilluke võrreldes kosmosega? Aga siiski just meie väärime Jumala tähelepanu. Miks?” Inimese suurus ei seisne mitte füüsilises suuruses, vaid vaimsetes võimetes. Kõik elusolendid on allutatud inimesele (s 7 ja 1Ms 1:28). Inimese suuruse allikaks on Jumal. Ärgem unustagem seda, mis on meile Jumalast antud. Piir Looja ja loodu vahel on kindel. Meie Issand on suur, kõikvõimas ja lõputu ning inimmõistus ei suuda tegelikult Teda täielikult mõista. Me võime tunnetada vaid osa Tema kõikvõimsusest (1Kr 13:8-9).
Kiitva väe valmistab Jumal laste suust (s 3), ütleb Taavet, pöördudes tähistaeva juurest laste juurde. Ta kuulis ka laste häälitsustes Jumala ülistamist. Kas pole lapsed täiskasvanutele sageli eeskujuks Jumala siira ja julge ülistamise poolest? Vägi tähendab algkeeles ka tugevust, kindlust.
Neljas salm viib meid taas tähistaeva juurde. Lõunamaal on taevas öösiti veelgi säravam ja ilusam kui meil siin põhjamaal. Kogu loodu kaunidus ja keerukus tekitab meis aukartust Jumala ees. Seega on loodus meile Jumala teenimise käsiraamatuks. Piibel vaatleb paljudes kohtades loodut ja tänab Jumalat. Kas ka meie?
Selle kommentaari autor: Martti Hollman