“Kuue päevaga” ärkab maailm jõulude tähistamisest, et meenutada kohutava tsunami aastapäeva, mil hukkusid eelmisel aastal Kagu-Aasias nii paljud inimesed. Sel päeval nägime me psalmisti kolmandas salmis kirjeldatud jõudude kohutavat reaalsust: “Jõed tõstsid, Issand, jõed tõstsid oma häält, jõed tõstsid kohinat.” (mõnes tõlkes “mered”).
Kui ülevad ka loodusjõud olla võiks (s. 4), on see psalm siiski hümn Jumala valitsuse vankumatule tegelikkusele (s. 2). See on kirjutatud traditsioonilise ülistuse tähistamiseks, mil Iisraeli rahvas meenutas Jehoova valitsemist oma elu, oma rahva ja isegi kosmose korra üle.
Kui julgustav on teada, et Jumal on suurem kui langenud maailma kõige tugevamad rünnakud. Kannatuse päevil lasub meie lootus selle Ühe imelisusel ja kuninglikkusel, kes on suurem igast tormist. Just see on loomulikult ka põhjus, miks nii tähetargad kui inglid taevas ülistavad lapsukest sõimes: tema on kuningate Kuningas, maailma lootus, hääbuva maailma habras Päästja.