Tänases tekstis kutsub Jeesus meid üles hoidma tasakaalu oma suhtumistes iseendasse ning teistesse. Loomu poolest oleme enese suhtes pehmed ja teiste suhtes halastamatud. Aga Jeesus ootab, et oleksime veel rohkem halastamatud kui ais puudutab meie patte ning leiaksime enam kaastunnet kui jutt käib teiste nõrkustest. See aga on võimalik vaid juhul kui suudame tõusta kõrgemale isiklikest (ja suvalistest) meeldimistest ja mittemeeldimistest. Siit ka klausel et lahutus on lubatud vaid truudusetuse korral. Meie pidevalt muutuvad maitsed ning meeldivused peavad saama taltsutatud vastutustundlikkuse läbi Jumala ees, kes ise on õiglane ja halastaja. Sama printsiip peegeldub vandumist puudutavatest salmidest ( s 33-37). Meie „jah“ peab alati olema „jah“, mitte vastavalt „jah“ või „ ei“ – kuidas parasjagu kasulikum on.
Jeesus mõistab hukka silmakirjalikkuse. Ja viide abielurikkumisele omab sügavat sisu. Reeglina just nood „südames – abielurikkujad“ peavad kirglikku nõiajahti ihulikult abielurikkumiselt tabatuile. Nii näiteks peksab Shakespear’i näidendis „Kuningas Lear“ vöörmünder hoora seksuaalse amoraalsuse pärast, ise samal ajal teda himustades.
Abielurikkumiselt tabatud naise juhtumis näitab Jeesus kuidas varjatud patusus tühistab ja rikub õiglase kohtumõistmise hukkamõistuks. Vaid need kes omaenese patu suhtes jäävad armutuks saavad teiste üle kohut mõista armus ning tões. Jeesus üksi on taolise armu täiuslik kehastus. Ja nii saab viimse kohtumõistmise troonil istuda vaid Tall kes oli tapetud.
Jeesuse ülesõhutus taotleda kõrgemaid enesekontrollinorme on antud siin selleks, et tugevdada arusaamist vastutusest. Mida skeptilisemaks inimesed muutuvad enesevalitsemise küsimuses, seda vähem on neile vastuvõetav mõte vastutusest. Ja ühiskond, mis tõrjub vastutust hakkab varsti üle ajama patuoinastest. Praegune ajastu kuulutab, et täisvastutus on võimatu ja isegi ebasoovitav ideaal. Pauluse jaoks oli enesevalitsemine Vaimu vili ning meie ihu Tema tempel.