Jeesus ei palu meil selles peatükis uinutada oma otsustusvõimet. Vastasel juhul ei omaks salm 6 üldse mingit mõtet. Me peame eristama “sigu” ülejäänud Issanda loomaaiast. Eristamise võime on lõppude lõpuks Püha Vaimu and (1 Kor 12:8-10). Me peame suutma teha vahet heal ja halval, kuid jääma valvsaks, et hoiduda seda tehes topelt standarditest. Teisisõnu, meie kohtumõistmine peab olema segatud tõe ja armastusega, mis katab kinni pattude hulga (1 Pet 4:8).
On olemas kaht tüüpi kohtumõistmist. Nimetagem neid “võtvaks” ja “andvaks” kohtumõistmiseks. “Võtvat” tüüpi kohtumõistmine on laimuline ja hävitav. See röövib teistelt nende väärikuse. “Andev” kohtumõistmine on hooliv ja korrigeeriv. Olles juhitud armastusest, otsib see võimalust nende üles ehitamiseks, kelle üle kohut mõistetakse. Probleem seisneb selles, et enamik inimesi on selle erinevuse suhtes pimedad. Tulemuseks on kohtumõistmine, millest saab agressiivne ja hävitav tegevus, ilma kavatsuseta parandada ja teisi üles ehitada.
Probleemiks meie hinnangute andmisel on see, et me ei näe piisavalt selgesti (s. 3). Sel moel saab tõe kehtestamisest õnnetusjuhtum, kuigi ainus põhjus kohtu mõistmiseks peaks olema tõe ülesehitamine. Palgi tõttu meie silmas on meie nähtav pilt moonutatud. Moraalse segaduse tulemusena laseme me märgist mööda. Me teeme sääsest elevandi, alandades ja tehes valu teistele. Meie kohtumõistmisest saab ülekohtu tegemine. Kuna meil on vajaka vaimulikust otsustusvõimest, ei õnnestu meil märgata, et meie oma patusus (palk meie silmis) ajab meid nägema teisi halbades värvides ja nautima nende lüüasaamist. Selle asemel piinlevad nende südamed, kes jagavad Jumala ahastust moonutatud maailma üle, viimase vaimuliku languse sümptomite üle.