See on hirmutav tekst ning lääne kristluses on juba pikka aega lohutatud end veendes, et Jeesus ilmselt liialdas siin meelega. On ju selge, et kirstlus kätkeb eneses mugavat olekut, võimalust tänada kirikuõpetajat „meeldiva teenistuse“ eest ja jätkata oma tavapärast elu peale jumalateenistust. Selge, et meie töökaaslased võivad pisut tögada meie haledaid kristlikke mõtteavaldusi, kuid igaühel on ju ka õigus oma arvamusele. Püüda siis veenda kedagi, et Jeesuse järgijatelt nõutakse midagi nii pöörast kui iseenese ristilöömine on ilmselgelt liig.
Kas Jeesus tõesti tuleb koos inglitega kohut mõistma elavate ja surnute üle? Kogudus võib ju kasutada taolisi väljendeid oma usutunnistuses, kuid selline mõtteviis ei sobi enam kaasaegsesse maailma. Ometi – tõde ei sõltu sellesse uskuvate inimeste arvust. Jeesus teeb selle üheselt selgeks. Me kas elame iseenesetele ja hellitame oma mugavaid pettekujutlusi või nõustume sellega, et meil ei ole võimalik põgeneda Jumala kohtumõistmise eest. Kui elame enestele, panustame sellesse , millel pole mingit tulevikku, Jeesus aga õhutab meid kaotama seda mida me nagunii hoida ei saa ning selle läbi kätte saama seda, mida me kaotada ei saa – kui Equadori misjonäri, Jim Ellioti sõnu, kes suri märtrisurma noore mehena.
Mida see kõik aga igapäevaelu praktikas tähendab? Üle kõige – tahteakti. Mina, ptlen Jumalale vabatahtlikult, et soovin vastu võtta jüngriks olemise kogu paketi – koos selle kõikide tundmatute tagajärgedega. Et usaldan end igapäevaselt elava Jumala kätte. Ja siis pean selle otsuse langetama veel mitmeid kordi – valides õieti ka tingimustes, kus tuleb jätkuvalt valida ohverdamise või turvalisus vahel. See on just nii lihtne ja raske.