Eilses tekstis juba lugesime pikalt, kui hirmus võib olla kui Jumal nagu pöörab end inimese vastu, ometi eilse teksti viimases salmi ütleb autor - et vaatamata kogu hädale mida inimestel tuleks kannatada – on ainus, mille pärast tasub tõelielt hädaldada inimese enese patt. Ja enamik siin loetletud tunnetest on tulnud just patu tõttu kogetust.
Sageli kipume me olukordi aga just vastupidi nägema – kõik väljastpoolt meie peale tulev, meiega tehtu ja suhtumised meisse – on süüdi meie viletsuses, teised inimesed ja halvad olukorrad on meie kannatuste põhjused. Ja nii meie tunded ning süüdistused, mõnikord isegi kättemaksuhimu teiste inimeste vastu, suruvad meie südant veelgi suuremasse pimedusse.
Nl 3 peatükk ütleb, et kui häda on suur siis tuleb esmalt ja kiiremas korras teha sisemine inventuur, uurida kõigepealt oma südant ja teid. Keegi on ütlenud, et sõnad: „Ma olen pattu teinud“ võivad olla kõige raskemad ühe uskliku sõnavaras. Kõige „kergem“ on nõustuda ehk oma mõtetes – et jah, küllap ka mina tegin kusagil midagi valesti. Sealt raskem on kellelegi teisele see väja öelda ning olla valmis tehtut heastama. Aga palju raskem on jõuda oma südames tõelise ahastuseni oma patu pärast, kogeda oma südames ja hüüda nii nagu prohvet siin: „ Me oleme üleastujad ja vatuhakkajad“.Sest südameasend / ahastus on see mis viimaks jõuab Jumalani. Ja prohvet teab seda.
Nutulauludes on prohveti isiklik kogemus tihedalt põimitud sellega mida tema rahvas, Iisrael, pidi kogema. Eriline on siin see, et kui rahvas kannatab välisvaenlaste ründe all ning kogeb erinevaid rõhumisi – siis tema, Jumala „kõnetoruna“, koges lisaks kannatusi ka selle rahva käes! See rahvas, kelle pärast ta seisis Jumala ees – see rahvas tegi temaga otseselt seda mida loeme s 52-55. Siin on suur sarnasus Jesaja Sulase lauludes kirjeldatuga ning viimaks ka sellega mida Jeesus pidi kannatama oma rahva keskel siin maa peal olles. Ja ometi: kogenud kõike seda korduvalt – jääb seesama prohvet sellesama rahva eest kõikumatuks palvetajaks (s 48 – 51)!
On tõeliselt raske keset korgetud kriise ja raskusi, ülekohut ja väärititõlgendamist mitte suunata oma sõrm kellegi teise ( kiusaja) peale, vaid uurida omaenese südant, leida kõigepealt enese patt ja teha meeleparandus. Ja siis palvetada ja palvetada ja seista Jumala ees ja nutta – oma rahva pärast – sh ka kõikide nende pärast, kelle läbi kannatus minuni on tulnud. Ja uskuda, et selle kõige sees võin kogeda Jumala ligitulekut ja sellest piisab et ellu jääda; ja et võin kogu tasumise ja heastamise soovi anda tema kätte – sest tema on õiglane kõikide suhtes.Palju lihtsam on süüdistada inimesi ja ka Jumalat ja hädaldada kui ülekohtused on kõik minu vastu, näha omaenese viletsust ja unustada oma rahvas ja preestriteenistus, mille käigus peaksime ahastama hoopis oma rahva pärast.