Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Ahastuses leitud arm

Esmaspäev, 10. September 2007

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Nl 3:1-39

Lootus Jumala halastusele
1Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all.
2Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses.
3Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev.
4Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud.
5Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga.
6Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud.
7Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse.
8Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved.
9Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad.
10Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks.
11Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks.
12Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.
13Ta laskis oma nooled mu neerudesse.
14Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks.
15Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga.
16Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras.
17Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.
18Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.
19Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
20Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.

"Me Issanda arm, ei sel pole piire Ta heldus me vastu on lõpmata See on uus iga hommik ; uus iga hommik, Suur on su ustavus!"

Pühakirjas leiame selle sama teksti üllataval kombel loetud Nutulaulust.Siin sõnastab Jeremija terve kannatuses viibijate kogukonna viletsuse kogemuse alustades: „Mina olen see... kes nägi viletsust...“ Eriline on siin kuidas laulja mõistab kogetut – et Jumal on see kes on otsekui tema vaenlane ja kes tõkestab ta tee igal mõeldaval viisil.Hirmus on elava Jumala kätte langeda, ütleb Pühakiri teisal. Alates pimedusest ( lahusolekust ja isolatsioonist, edasi kogeb inimene korduvaid ootamatuid lööke/ õnnetusi ( materiaalne häving); siis ütleb tervis üles, järgneb depressioon mis mürgitab igasuguse elumõtte. Kõik teed on püsti, ükski lahendus ei toimi, kõik mida sa püüad keeratakse kuidagi nurja – edasi läheb asi vägivallani – ta langeb varitsuse ohvriks otsekui metsloom / temast saab kerge saak ja kui ta veel suudab palvetada, siis ei jõua ta palved kuhugi, need muutuvad olematuks – viimaks on ta naerualune kõikidele. Totaalne häving.
Et tegu inimesega kes Jumalat tunneb, tipneb kogu häving sellega, et ka tema jumalasuhe ei toimi enam – s 18 – kogu jõud ja vastupidavus ja lootus mis raskel hetkel peaks tegema tugevaks ... seegi on kadunud.
Ja siis tuleb see laul....“ Me Issanda arm, ei sel pole piire....“
See on mõistusevastane, eks? Peaaegu ühes ja samas salmis ütleb autor: kadunud on mu lootus ja jõud.....ja kohe selle järel: sellepärast ma loodan veel....
Jumala armastuse väljendus inimese/ rahva vastu võib sisaldada ka kannatust ja ahistust, vallutust ja hävingut – see on meie humanistlik ja romantiline „armastuse“ tõlgendus, mis siin ummikusse jookseb. See mis väidab, et kui Jumal armastab, siis peaks mu elu olema ainult hea ja mu tee liikuma õnnelt teisele ja kui ma satun kannatusse, siis Jumal on minu vastu ülekohtune...
Jumal ei armasta karistust – s 32 ütleb: ta ei alanda ega kurvasta inimesi mitte lõbu pärast, mitte meelelahutuseks– aga tema armastus arvestab alati lõpptulemusega ning on valmis kasutama ka ahistust parima lõpptulemuse nimel. Ta on ainuke kes isegi distsiplineerides ka halastab, kes karistust määrates, valmistab samas ka taastamise, ravimise ja ülesehitamise. Seepärast on Tema arm ja halastus igal hommikul uued ja värsked, seepärast tuleb uus hommik ja tõusab jälle päike ja seepärast ütleb laulja kogetud õuduse lõpuks: ikkagi ma loodan veel.
Mida aga Jumal ei tolereeri on see kui inimene valmistab teisele kannatusi - sest enamasti just neis tegudes puudub igasugune halastus ja taastamine ja kui keegi hakkab elama teise arvelt – vt s 34-36. Ja just see oli juhtunud Juudas. Just sellepärast peab tõkestama Jumal ka tänapäeval nii mõnegi oma lapse tee – suruma nad piltlikult lausa nurka, sest muidu ei leia inimene kuidagi üles Jumala halastust ega teed tagasi tema armastuse juurde.

"Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.” ( HB 12;6

Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi