Oma passiivsusega toetab kirik mitmel poole staatuse küsimust. Meie oleme need kes kunagi ei tee tüli, ei osale protsetidel, vaid meie hool on et asjad oleks aetud „vaikselt ja korra kohaselt“. Ja nii ei muutu midagi ning mingit muutust ei oodatagi. Ometi on aegu, mil tuleb oma hääl kuuldavaks teha, mil tuleb tähele panna kellegi teise hüüdmist ning sellega ühineda.
Kogunenud rahvahulga meelest tegid nood kaks pimedat asjatut kära, rikkudes seega pidulikku paraadi Jeeriko lähedal. Kui sellised kisajad saaksid oma tahtmist, tuleks jutlused pooleli jätta ja vaidlused katkestada; mitmed rahva hulgas aga olid oddanud tunde, et kohtuda Jeesusega ja kuulda teda.
Õnneks teadsid need kaks pimedat mis oli tegelikult oluline ja milleks Jeesus oli tulnud. Neile oli see viimane võimalus. Meeleheide lükkas kõrvale igasuguse etiketi ning nad olid valmis saama terve rahva naerualusteks. Alandlik lömitamine võis homseks jääda. Täna otsustasid asja terved kopsud ning tugev hääl.
Ja oma hüüdmises nood otsekui aimasid ette tunnustust ja hüüdmist mis sai Jeesusele osaks Jeruusalemma pidulikult sisse ratsutades. Taaveti Poeg oli viimaks saabunud ja see tähendas lootust. Meestel polnud mingit õigust Jeesuselt üldse midagi saada, kuid nad olid kuulnud temast räägitavat milline ta on. Halastus on see kui meile ei tasuta sedamööda kui oleme ära teeninud. Ning arm on see, kui meile tasutakse enamkui oleme ära teeninud. Need mehed hüüdsid halastuse järele ning said osaks armu
Kõikides vajadustes, mis neil ka olla võisid – teadsid nad kindlalt, mis on peamine. Üle kõige vajasid nad nägemist ning selle nad ka said. Kuid olles taas nägijad, kasutasid nad oma võimet kõigepealt selleks et leida üles Jeesuse tee ning järgneda Talle.