Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 21:23-27
Küsimus Jeesuse meelevallast23Ja kui Jeesus oli pühakotta tulnud ja õpetas, astusid ülempreestrid ja rahvavanemad tema juurde ja ütlesid: "Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?"
24Aga Jeesus vastas neile: "Ka mina küsin teilt ühte asja. Kui te mulle seda ütlete, siis ütlen minagi teile, millise meelevallaga mina seda kõike teen.
25Kust oli Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?" Nemad arutlesid aga endamisi: "Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: "Miks te siis ei uskunud teda?"
26Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet."
27Nii nad vastasid Jeesusele: "Meie ei tea." Siis lausus ka tema neile: "Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen.
Mida ta endast õieti arvab?! See küsimus muutus järjest suuremaks alates sellest päevast, mil Jeesus nii dramaatiliselt Jeruusalemma sisse sõitis. Templi puhastamine ja päevakasumi osaline kaotamine ainult lisas nördimust ning meelepaha. Kuidas julgeb keegi üldse sel viisil käituda? Mis õigused ta arvab enesel olevat?
Õigus, nagu Messia puhul kohane, tulenes faktist, et nii tema sõnad kui teod viimase kolme aasta vältel kinnitasid et ta on see keda väidab end olevat. Nemad aga leidsid, et ta vastused on vastuvõetamatud ja nii nõuavad ülempreestrid ja vanemad ta enese ette vastust andma: „Millise meelevallaga teed sa seda kõike? Ja kes sulle selle meelevalla andis?“ Oma särava ja kümnesse tabava vastusega saadab Jeesus palli tagasi kirjatundjate väravasse.
Kõigepealt peavad nemad end defineerima – läbi oma suhtumise Ristija Johanesesse ning tema kuulutusse. Isehakanud või Jumalast saadetud? Šarlatan või prohvet? Nende ees oli dilemma. Nad ei olnud Johannest ametlikutl tunnustanud. Ja nende järelepärimised tõstatasid samal hulgal uusi küsimusi kui tõid vastuseid. Nii olid nad igaks juhuks hoopis distantsi hoidnud, kuigi rahvahulgad tormasid Jordani äärde. Aga see oli olnud viga. Nad olid sunnitud Johannest toetama, samas tegid nad seda liiga hilja ning pidid selgitama, miks nad varem ei olnud teda ei tunnustanud ega ka ise meelt parandanud. Teine võimalus oli Johannes maha salata ja riskida mässuga rahva seas.
Neil polnud vastust. Ja tegelikult – polnud nad ka huvitatud tõesest vastusest. Sest neid huvitas peamiselt see kuidas antud kitsikusest välja rabekeda säilitades nii oma võimu kui populaarsuse. Ja et nemad Jeesusele ei vasta – ei vasta Jeesus ka neile. Tegelikult – Jeesus oli neile juba vastanud, peidetud vormis. Sest Jeesus ise oli nii Johannest tunnustanud kui ka tema kuulutuse täitjaks osutunud. „ See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair