Jeesus tuli Galileast, kus maksud maksti otse kohalikule valitsejale, Heroodes Antipasele. Aga Judeas olid roomlased sisse seadnud maksu, mille tulud läksid otse Rooma ja inimesed vihkasid seda. Kui see esimest korda inimestele peale pandi – umbes 20 aastat enne – viis selle juurutamine mässu ja tõsise verevalamiseni ning juudi rahvuslased väitsid endiselt, et paganate kuningale maksude maksmine oli ebalojaalsus Iisraeli Jumala suhtes. Kuidas küll see läbirändav õpetaja olukorda kommenteerib? Pealtnäha oli küsimus esitatud respektiga, kuid Matteus ütleb, et tegelikult oli tegu lõksuga: positiivne vastus maksaks Jeesusele kogu poolehoiu mida ta Juuda elanike hulgas loota võiks; negatiivne vastus teeks temast aga ohtliku mässule õhutaja. Jeesus väldib oma vastuses väga osavalt tema ette seatud dilemmat, aga samas ütleb välja tähelepanuväärse märkuse kodaniku kohuste täitmise kohta.
Kõigepealt paneb ta oma küsitlejad välja võtma Rooma teenari ja sellega tõmbab neil pinna alt. Sest kui nende käes ja kasutuses on keisri „ ebajumala kujuga“ raha kuhu see kuju on sisse graveeritud koos tekstiga mis austab teda kui „ Keiser Tibeeriust, jumaliku Augustuse poega“, siis ei saa nad kuidagi olla keisrile maksu maksmise vastu.
Teiseks, Jeesuse kuulus nõuanne, anda keisrile mis kuulub keisrile ja Jumalale Jumala osa, tühistab küsimuse taga olnud eelduse, et valik tuleb teha inimliku ja jumaliku valitseja vahel. Sugugi mitte, ütleb Jeesus:Jumalal ja keisril on mõlemal oma valitsusala ja kumbagi tuleb selles austada. Tegelikult ei peaks üldse tekkima mingit vastuolu kodanikuvastutuse ja lojaalsuse vahel Jumalale. Jeesus ei kommenteeri küll kuidagi, mida siis teha, kui taoline konflikt peaks tekkima; kuid tema vastuse sisu on, et sellised vastuolusid ei tohiks üldse tekkida.