Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 32:15-22, 36-47
Moosese lahkumislaul15Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut.
16Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega.
17Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud.
18Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu.
19Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast.
20Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust.
21Nad on mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on mind vihastanud oma tühisustega. Aga mina ärritan neid rahvaga, kes ei ole rahvas: ma vihastan neid mõistmatute paganatega.
22Sest mu vihatuli on süttinud põlema ja lõõmab hauasügavuseni; see hävitab maa koos saagiga ja põletab mägede alused.Moosese lahkumislaul36Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba.
37Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid,
38kes sõid nende tapaohvrite rasva ja jõid nende joogiohvrite veini? Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks!
39Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest.
40Sest ma tõstan oma käe taeva poole ja ütlen: Nii tõesti, kui ma igavesti elan:
41kui ma olen ihunud oma välkuva mõõga ja mu käsi hakkab kohut pidama, siis ma maksan kätte oma vaenlastele ja tasun neile, kes mind vihkavad.
42Ma lasen oma nooled joobuda verest ja mu mõõk hakkab õgima liha, mahalöödute ja vangide verd, vaenlaspealikute päid.
43Ülistage, paganad, tema rahvast! Sest ta maksab kätte oma sulaste vere eest, tasub oma vastastele ja toimetab lepitust oma maale, oma rahvale."
44Ja Mooses tuli ning rääkis kõik selle laulu sõnad rahva kuuldes, tema ja Joosua, Nuuni poeg.
45Kui Mooses oli rääkinud kõik need sõnad kogu Iisraelile,
46siis ta ütles neile: "Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele, et nad teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi!
47Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu, ja selle sõna läbi te pikendate oma päevi sellel maal, kuhu te lähete üle Jordani, et seda pärida."
Kas Jumal üldse võib kunagi olla kiivas? Me muutume kiivaks kui tahame midagi väga saada. Jumal koges sama tunnet, kuna soovis sooje suhteid Iisraeliga - nemad aga lükkasid tema armastuse tagasi (salm 21). Ta ka vihastus ning karistas neid pattude pärast. Iisrael muutus laisaks ning hooletuks, uskmatuks ning õigelt teelt kõrvalekaldunuks. Erinevalt Jumalast, ei saanud Iisraeli peale loota.
On vaja tõelist kokkuvarisemist enne kui mõistetakse oma tegemiste mõttetust, ent siis astub mängu Jumal (salm 36). Ta oli kirglikult pühendunud Iisraelile ning ka kirglikult vihane nende peale (salmid 39-41). Ta toob siiski tervenemise ja elu (salm 39).
Vanasõna „igal pilvel on hõbedane serv“ osutub sageli vaid pisut enamaks soovunelma
st. Pühakirjas leiame aga ainult sellist optimismi, mis kindlalt tugineb olemisele Jumalas. Tema toob ka halvast välja hea.
Selle kommentaari autor: Robert Willoughby