Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 79
Kaebelaul Jeruusalemma hävitamise pärast1Aasafi laul.
Jumal, paganad on tulnud su pärisossa; nad on rüvetanud su püha templi, on teinud Jeruusalemma kivivaremeks.
2Nad on su sulaste laibad andnud söögiks taeva lindudele ja su vagade liha metsloomadele.
3Nad on valanud nende verd nagu vett Jeruusalemma ümber ja ei ole olnud matjat.
4Me oleme saanud teotuseks oma naabritele, irvituseks ja pilkeks oma ümbruskonnale.
5Kui kaua sa, Issand, oled lõpmata vihane ja su püha viha leegitseb nagu tuli?
6Vala oma vihaleek paganate peale, kes sind ei tunne, ja riikide peale, kes su nime ei kuuluta!
7Sest nad on söönud ära Jaakobi ja on puupaljaks teinud tema eluaseme.
8Ära tuleta meelde meie vastu esivanemate pahategusid; tõtaku meid kohtama sinu halastus, sest me oleme väga kurnatud!
9Aita meid, meie pääste Jumal, oma nime auhiilguse pärast, ja tõmba meid välja ning tee lepitus meie pattude eest oma nime pärast!
10Mispärast peavad paganad ütlema: "Kus on nende Jumal?" Saagu teatavaks paganate seas meie silma all, et kätte makstakse su sulaste veri, mis on valatud!
11Lase tulla oma palge ette vangide ägamine; oma käsivarre suurusega jäta ellu surmalapsed
12ja tasu meie naabritele seitsmekordselt sülle nende teotamised, millega nad on teotanud sind, Issand!
13Aga meie, sinu rahvas ja su karjamaa lambad, täname sind igavesti; me jutustame sinu kiitust põlvest põlve.
See psalm räägib rahvuslikust katastroofist, arvatavasti Jeruusalemma vallutamist ja templi hävitamist aastal 586 eKr. Paljud väljendid siin on mujaltki tuttavad (Jr 10:25; 26:18; Mi 3:12; Ps 6:4; 13:2; 23:3; 25:11 jm), seega on tegu kaebelaluluga, mida kasutati üldiselt jumalateenistuses. Juudid kordavad ikka veel seda psalmi igal aastal, kui nad paastuvad ja meenutavad templi kaotust.
Kuigi psalmi loomise ajendiks olid poliitilised sündmused, on siinesitatud emotsioonid tüüpilised, kui on tunne, et asjad lähevad valesti. On meeleheide sündmuste pärast (s 1-4), häbi ja piinlikkus (s 5), Jumala puudumise või Jumala viha tunnetamine (s 5), appihüüded (s 8), vajadus andestuse järele (s 9), karjed õigluse ja kättemaksu järele (s 10-12) ja soov, et Jumala nimi saaks austatud hoolimata olukordadest (s 9,10,13).
Sageli pole me Jumala ees ausad ja hoiame tagasi oma emotsioone, aga Piiblis on see tavaline, et Kõigevägevamale väljendatakse oma sügavamaid muresid ja tundeid, isegi viha, kahtlusi ja hirme. Palvetes kohtume kellegagi, kes teab meid paremini kui me ise, ja kes laseb meid minna läbi katsumuste, et saaksime rohkem Tema sarnaseks ja rohkem Tema poolt kasutatavaks. Selles valguses peaksime mõistma igatsust õigluse ja kättemaksu järele salmides 6, 10 ja 12. Psalmist väljendab oma tooreid, segaseid tundeid, soovi, et Jumal varustaks oma rahvast kõigega, aga et ka Jumala nimi, olemus ja ustavus saaks austatud. Psalmisti meelest peaksid teised kannatama kurja pärast, mida nad on teinud. Aga Jeesuse eeskujul saame palvetada: “Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad.” (Lk 23:34).
Selle kommentaari autor: Richard Harvey