Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Kn 4:1-7
Lesknaise õli1Kord hüüdis Eliisale keegi naine, üks prohvetijüngrite naisi, öeldes: "Su sulane, minu mees, on surnud. Ja sa tead, et su sulane kartis Issandat. Nüüd tuleb võlausaldaja mu kahte poega enesele orjaks võtma."
2Ja Eliisa ütles temale: "Mis ma pean sulle tegema? Ütle mulle, mis sul kojas on." Ja ta vastas: "Su teenijal ei ole kojas midagi muud kui kruus õli."
3Siis ta ütles: "Mine palu enesele külast astjaid, kõigilt oma naabreilt, tühje astjaid ja mitte liiga vähe!
4Siis mine ja sule uks enese ja oma poegade järelt ja vala kõigisse neisse astjaisse; ja mis saab täis, pane kõrvale!"
5Ja naine läks ta juurest ära ja sulges ukse enese ja oma poegade järelt; nemad tõid temale astjaid ja tema valas õli sisse.
6Ja kui astjad said täis, siis ta ütles oma pojale: "Too mulle veel üks astja!" Aga poeg vastas temale: "Astjat ei ole enam." Ja õlivool lakkas.
7Siis ta tuli ja kuulutas seda jumalamehele; ja see ütles: "Mine müü õli ära ja tasu oma võlg! Sina ja su pojad aga elage ülejäägist!"
Lesknaise õlilugu sarnaneb looga, milles Eelija toidab Sarepta lesknaist (1Kn 17:10-16). Sealgi ei lõppenud jahu vakast ja õli kruusist. Eliisa toitmisime on üliküllane: õli ei lõpe kruusist ja seda voolab astjatesse koguni nii palju, et lesknaine võib õli ära müüa, tasuda võlad ja ülejäägist elada.
Sageli võib inimestes kohata suhtumist, et Jumal tegutseb üksnes vaimulikes ja vaimsetes asjades. Meie igapäevamuredega pole Tal asja. Selline suhtumine viib Jumalast võõrdumiseni. Jumalast saab keegi kauge ja võõras, keegi, kellega kohtutakse pühadel päevadel pühades paikades. Sellele inimesele, kes vähegi on tuttav Pühakirjaga, peaks niisugune suhtumine olema võõras. Nii Vanast kui ka Uuest Testamendist võime leida rohkesti näiteid selle kohta, kuidas Jumal hoolitseb inimeste igapäevase toimetuleku eest. Vanas Testamendis on hulgaliselt toitmisimesid: rahva toitmine mannaga kõrbes, Eelija toitmine kõrbes, samuti erinevad prohvetite toitmisimed nagu tänasegi päeva tekst. Uuest Testamendist meenuvad lood sellest, kuidas Jeesus toitis tuhandeid inimesi mõne leiva ja kalaga.
Muidugi võime mõelda, et tänapäeval ei ole suuri prohveteid ja Jeesuski ei kõnni Eestimaa teedel, kuid nõnda arvates unustame kõige tähtsama: Jumal ei ole muutunud, Tema teed ja tööd on samavõrd imelised kui tuhandeid aastaid tagasi.
Selle kommentaari autor: APÜ