Loetud laul peegeldab erinevate mõtete ja tunnete voolu just sellises järjekorras kui laulja need Jumala ette välja valab. Ta tänab Jumalat mineviku päästetegude eest ( s 1-3), hüüab teda appi oleviku tingimustes ( s 4-7), ning kinnitab end Jumala häält tähele panema tulevikus ( s 8,9). Ta saab lohutatud Jumala tõotuste läbi ning leiab kinnitust ka oma raskustes (s 10-13).
Kõik need erinevad teemad, realiseeruvad tegelikkuses Iisraeli ajaloo mistahes hetkel. Näiteks olukordades kus rahvas janunes rahu järele ja meenutas minevikus kogetud Jumala hoolt. Eriti aga sobivad need mõtted ja tunded Paabeli vangipõlve järgsesse aega.
536 aastal eKr lubas Paabeli vallutanud Pärsia valitseja peale 70aastast vangipõlve juutidel tagasi pöörduda koju Iisraeli.Selle poliitiliselt liberaalse sammuga saatis ta vallutatud ja vangishoitud rahvad tagasi üles ehitama oma kodukohti ning taastama oma pühapaiku. Juudid nägid Küüriose tegutsemises Jumala enese tõotuste täideminekut, ja siiski oli vaid väike hulk neid, kes võtsid ette vaevalise teekonna tagasi koju ning olid valmis vastu panema ja toime tulema keset raskusi ning vaenulikke naabreid; veelgi enam- olid valmis taastama Jeruusalemma templi.
Psalmist jagab oma tänu Jumala päästmise eest ( s 1-3), samas laulab nutulaulu hetkel kogetava Jumala viha ja hülgamise tõttu (s 4-6). Kui rahvas uuendab oma igatsust kuulda taas Jumala häält ja otsust mitte enam tagasilangeda oma pattudesse ( s 8,9), saab talle aga osaks üks suurepärasemaid üksmeele ja lepingukirjeldusi terves Pühakirjas – vaimse, moraalse ja materiaalse õnnistuse tõotus.
Ja laul lõpebki Jumalale kindla usalduse väljendamisega, usuga tema õiglusesse ja rahusse, mis ületab kaugelt käesoleva olukorra ning viitab kogu inimkonna aulisele tulevikule. Just sellisel moel vastab meie Jumal palvetele!