Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 2:1-12
Jeesus tervendab halvatu1Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus.
2Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna.
3Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut.
4Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas.
5Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: "Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!"
6Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames:
7"Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?"
8Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: "Miks te seda kõike arutate oma südames?
9Kumb on kergem, kas öelda halvatule: "Sinu patud on andeks antud!" või öelda talle: "Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!"?
10Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal," - ta ütles halvatule -
11"sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!"
12Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: "Sellist asja pole me eluilmaski näinud!"
Haaravate stseenide vahendusel Jumala Pojast, kes rajab oma teed läbi Galilea, demonstreerib Markus kuidas Jesaja poolt ettekuulutatud pääste on saabunud. Aga kuidas on prohvet Malakia poolt antud hoiatusega - kas Iisrael on valmis oma Päästja jaoks? Traagiline vastus sellele küsimusele hakkab vaikselt kuju võtma halvatud mehe tervendamise sündmuses. ( Js 35; 6 „Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab…“)
….Jah, ka meie soovime ju tollele mehele parimat. Aga mitte sellisel, jumalatsalgaval moel. Taoline teoloogia on vastuvõtmatu ja on ju tõsi – ainult Jumal saab teha selliseid asju?! Aga tema siin küsib: mis on kergem! Mitte kumbki. Mõlemad on sama rasked, proovi järele kui ei usu!
Jeesus teeb mõlemat. Kas saab keegi veel kahelda, tolle halvatud mehe kõrval kes nüüd hüppab ja hõiskab ja tantsib ja naerab ning nutab kõike samal ajal? Mida peaks inimene sellise sündmusega peale hakkama? Variserid soovisid teoloogilist väitlust, kuid Jeesus põrmustab nende ootused lihtsalt tehes ilmvõimatut. Nemad vaidlevad, Tema tegutseb.
Õpetatud teoloogina olen vägagi teadlik ohtudest, mis kaasnevad selle elukutsega. Sõna muutub meile kõigeks. Mõnikord mõtlen, et isegi Marx võinuks meile ette heita, et püüame teoloogia abil kirjeldada maailma – samas kui tegelikult oleks vaja seda maailma muuta. Ka Marx ise pühendas peaaegu terve oma elu sõnale, mis sageli jäi mõistetamatuks – jah ka teoloogia on oluline. Asja tuum aga ei muutu. Kuni peaaegu 13.sajandini ei olnud praktiliselt mingit erinevust pühaku ja teoloogi vahel. Siis aga tuli muutus ja kahtlustan, et peamiselt sellepärast et unustasime: tõde ei ole esitletav vaid elatav, ning tõeline elu, tõeline identiteet on leitav ainult suhtes Jumalaga. Too suhe omakorda saab rajatud vaid sõltuvas palves ja mitte eksegeetilises sõltumatuses. Tavaelus ei ole kontrast nende kahe vahel kuigi terav ja siiski: kui sageli olen oma teekonnal kõrvale heitnud pakkumisi just sel põhjusel, et need ei ole sobinud minu teoloogilise süsteemiga, märkamata samas, et need kandsid samas ka selgeid märke armust?
Siin võib ju protesteerida – see oli ju Jeesus! Jah oli küll, ja ka tema hüljati ja pandi kõrvale just samadel põhjustel. Kui asu olla – kelle poole meie oleksime valinud neil päevadel? Ühe tundmatu inimese poole kes käitus nagu oleks ta Jumala Poeg? See pole kuigi julgustav mõte.
Ja milline oleks praegu meie õpetatud teoloogia, kui professorid peaksid olema taas ka pühakud?
Selle kommentaari autor: Rick Watts