Mõnikord näib olukord täiesti lootusetu, pole justkui kuhugi edasi minna. Kohtasin hiljuti üht moslemi noormeest, kellest oli saanud kristlane. Ta oli oma perekonnast välja heidetud. Kuhu pidi ta nüüd pöörduma? Homme külastan üht naismisjonäri, kes on juba kaksteist aastat lesk olnud ja keda kimbutavad mitmed haigused. Kelle poole peaks ta pöörduma? Või näiteks üksikema, kes vaevleb narkosõltuvuse käes, tänavalapsed, keda ühiskond on kõrvale heitnud, noored mehed, keda nende sotsiaalse kuuluvuse tõttu tööintervjuudel välja praagitakse? See loetelu näib lõputu.
Psalmisti seisukoht on selge. Sellistes olukordades saab aidata ainult Issand. Kui kogu lootus on kadunud, jääb Tema ikka meie varjupaigaks. See ei ole vaid ülespuhutud optimism. See on usk, mis usaldab Jumalat, ükskõik, milline on tagajärg. Me ei tea täpselt, milline olukord on siinsete salmide taga. Vaenlane on olnud reaalne ja püünis on seatud ning abi on saabunud viimasel hetkel. Kui Jumal poleks appi tulnud - tulemus on liiga kole, et sellele isegi mõelda. Kuid Jumal on tulnud appi ja Teda tuleb selle eest tänada.