Kuulekas jünger olla võib osutuda raskemaks kui arvatakse. Jeesus võrdles seda ristikandmisega – valus, kurnav ning teekonna lõpus ootab surm! Risti kandmine tähendab ka isikliku valikuvabaduse lõppemist, mis kindlasti ei ole inimesele meelepärane, kuid milleks ta on sunnitud. Alistumine on siis – lubada teistel end juhtida ka olukordadesse, mida meie arvamused või väärikus tahaks vältida ja see ei ole sõnum mida tänapäeva läänemaailma kristlased oleks harjunud või tahaks kuulda. Ometi on see osa heast sõnumist – just nii nagu ka Paulus mõistis.
Paulus oli harjunud käituma juhina ning võtma vastu otsuseid; kuid tänasest tekstist ilmneb, et ta oskas ka alistuda. Selleks, et vältida tagarääkimist teemal - Pauluse suhtumine juudikristlastesse, nõustub ta Jeruusalemma juhtide otsusega ja osaleb nende toetamises, kes soovisid täita juutide tõotusi ( s 24 ja 18:18). Ja tundub, et see oli Pauluse jaoks raske, sest teda rünnati kibeduse ja kahtlustega. Ometi teab ta, et tuhanded paganad olid juba kogenud Jumala armu ning armastust, teadis et evangeelium oli sõnum vabadusest - ning seetõttu ei olnud oluline kuidas ta hetkel käitus ja kui oluliseks sooritatud rituaale pidas. Palju olulisem oli talle võimalus näidata asutust Jeruusalemma koguduse juhtide vastu ning anda kaasjuutidele maksimaalne võimalus vastuvõtte evangeeliumisõnum. Põhjus miks Paulus suutis alistuda Jeruusalemma kogduse juhtidele antud küsimuses oli aga see, et ta enne oli juba täiesti alistunud Jumalale, ning ”risti löödud ühes Kristusega” ( Gl 2:20)