Loe läbi alltoodud kirjakoht: Apostlite teod 23:1-11
Paulust kuulatakse üle Suurkohtus1Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles: "Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega."
2Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud.
3Siis Paulus ütles temale: "Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?"
4Lähedalseisjad aga ütlesid: "Kas sa häbistad Jumala ülempreestrit?"
5Siis lausus Paulus: "Ma ei teadnud, vennad, et ta on ülempreester; on ju kirjutatud:
"Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.""
6Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: "Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!"
7Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks.
8Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.
9Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: "Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud."
10Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia.11Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: "Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!"
Tänane tekst asetab meie ette nii kõrgeltharitud inimeste vägivaldse kättemaksu kui ka Pauluse äkilise sekkumise. Ometi pole kumbki neist päevateksti põhiline motiiv – selleks on hoopis Jumala sõna: ”Ole julge!”, või nagu võiksime ka parafraseerida: ” Ära karda!”( s 11).
Kui sageli ja kui tähendsurikkalt läbivad need sõnad ikka ja jälle Pühakirja! Paljudel juhtudel on need öeldud oma elu pärast hirmul olevate inimeste rahustamiseks, siin aga on eesmärk teistsugune. Paulus ei kartnud surma, vaid kartis, et ta ei jõuagi Rooma, et saaks seal oma tunnistuse anda. See oli tema unistus, mis teda lakkamatult edasi liikuma sundis; igatsus jagada evangeeliumi sõnumit mitte ainult maailma usulises pealinnas, Jeruusalemmas, vaid ka
Impeeriumi pealinnas Roomas. Nii ei olnud see Jumala tõotus talle mitte lihtsalt hea uudis, vaid suurepärane uudis – see mida ta kõige enam oleks igatsenud kuulda. Jah kindlasti – ta kohtan oma reisil erinevaid ohtusid, laevahukku tormis ning ähvardusi talle järgnevatelt juutidelt – kuid ta ei hooli sellest kõigest nüüd, kus ta teab et tema unistus saab täidetud.
Kui mõtelme täna Pauluse unistuse peale, siis esitab see ka väljakutse meie enese unistustele. Eks ole sageli meie unistused kas järgmise aasta puhkuse, oma kodu ja tervise, tööalase edukuse, saavutuste ning tunnustusega seotud – või sellega et meie lapsed võiksid olla edukad või et meie koguduse elu võiks õitseda... Ja ka nende unistuste juures ei ole midagi väära. Ometi – kui võrdleme seda Pauluse südant kustumatu tulena põletava unistusega – et ta kuidagi saaks kuulutada evangeeliumi Rooma impeeriumis – selle taustal kahvatuvad meie isiklikud unistused teisejärgulisteks.
Tee nimekiri oma unistustest ja kui leiad hea kristlasest sõbra, jaga temaga oma nimekirja. Millised sellest nimistust hindaksid otsekui ”õlgedeks” ja millised ”puuks” ja millised ”kullasteks”? ( vt 1Kr 3:12-15 )
Selle kommentaari autor: David Spriggs