Ükskõik millisele kõrvaltvaatajale võis Paulus tunduda üsna kahtlase kujuna – riided rebitud, räsitud ning üleni täis haavu ja muhke äsja toimunud tapmiskatsest. Lisaks oli ta täiesti abitus seisus, kannatanud vägivalda mässava rahvahulga käes ja nüüd ahelates, ilmselt teel piitsutamisele, kui nii otsustas Rooma sõjaväe väeülem! Ometi ei olnud olukord selline nagu esmapilgul paistis – ja väga sageli ongi just nii! Paulus oli oma vastastele jõudnud öelda nii mõnegi šokeeriva asja. Väeülemat hämmastas tema veatu kreeka keel, juute vaigistas tema arameakeelne kõne ( 21:37,22:2). Viimaks aga naelutas tema küsimus rooma kodaniku piitsutamisest väeülema paigale ( s 25).
Tundub, et üks tänase teksti väljakutsetest on, et me ei tohiks inimesi hinnata nende välise olemise järgi, ja teine, veelgi suurem see, et mil iganes oleme pinge all näiteks tööl, või ka argiolukordades – peaksime kõigest hoolimata püsima oma usu kaitsva varju all ning püüdma mõista kuidas kasutada pääseteed mille Jumal meile valmistab. Paulus näeb siin oma vabasta- end- vangiahelatest-kaarti, ning paneb selle mängu täpselt õigel hetkel. Ka meie vajame abi, et usu läbi näha/ märgata põgenemisteed ja sageli on just paanika või agressiivne reaktsioon need, mis meid nägemast takistavad. Vajame ka tarkust, kuidas rakendada meie käes olevaid võimalusi õigel viisil ning hetkel. Kui Paulus oleks oma Rooma kodakondsuse esile toonud keset mässu, oleks see lihtsalt tähelepanuta jäetud; oleks ta esitanud ülbelt vastuväljakutse või isegi ähvarduse väeülema aadressil - oleks ta kahtlemata pidanud veel rohkem vägivalda kannatama. Just see kuidas ta asjal lähenes, ning hetk mille ta valis, näitas, et see oli tõesti talle Jumalast antud pääsetee.