Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 28:1-15
Paulus talvitub Maltal1Kui me siis olime tervelt pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Maltaks.
2Umbkeelsed saarlased osutasid meile rohkem kui tavalist lahkust, sest nad süütasid lõkke ja võtsid alanud vihmasaju ja külma pärast meid kõiki selle äärde.
3Aga kui Paulus oli korjanud kokku hulga hagu ja asetanud lõkkesse, tuli sealt palavuse tõttu välja mürkmadu ja hakkas tema kätte kinni.
4Kui umbkeelsed nägid seda elukat tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad üksteisele: "Kindlasti on see mees mõrtsukas, keda õigluse jumalanna ei luba elada, kuigi ta on merest pääsenud."
5Tema aga raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.
6Nad ootasid küll, et ta tursub üles või langeb surnult maha. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et Paulusega ei juhtu midagi iseäralikku, siis nende arvamus muutus ning nad ütlesid ta olevat jumala.7Selle paiga läheduses oli mõis saare tähtsaimal mehel, kelle nimi oli Publius. Tema võttis meid vastu ja võõrustas kolm päeva sõbralikult.
8Juhtus aga, et Publiuse isa lamas palavikus ja kõhutõves. Paulus astus tema juurde ja pani palvetades oma käed ta peale ning tegi ta terveks.
9Aga kui see oli sündinud, tulid sinna ka teised, kes saarel olid haiged, ja said terveks.
10Ja nad austasid meid mitmel kombel, ja kui me hakkasime merele minema, panid nad meile kaasa, mis teekonna jaoks vaja oli.Teekond Rooma jätkub11Aga kolme kuu pärast me läksime sealt merele Aleksandria laevaga, mis oli saarel talvitanud ja mille tunnuseks oli Dioskuuride kuju.
12Me randusime Sürakuusas ning viibisime seal kolm päeva.
13Sealt me sõitsime piki rannikut ja saabusime Reegiumi. Ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, jõudsime teisel päeval Puteolisse.
14Sealt me leidsime vendi ja meid paluti nende juures viibida seitse päeva. Ja nõnda me tulime Rooma.
15Ja kui sealsed vennad said meist kuulda, tulid nad meile vastu Appiuse Foorumini ja Tres Tabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ning sai uut julgust.
Milline kummaline seltskond võis see reisijate hulk välja näha –komberdades oma plankude ja laevatükkide abil kaldale samal ajal kui torm nende ümber endiselt möllas. Ilmselt oli tegu asustatud piirkonnaga – sest neid vaatama ja neile vastu olid tulnud saare elanikud, kes kiiresti ka tule üles tegid pääsenute soojendamiseks. Kogu eelpool jutustatud lugu laevareisist, laevahukust ning imelisest pääsemisest kannab pealtnägija pitserit, mis ilmneb üksikuis elavalt kirjeldatud detailides. Nii näiteks ilmub 8 salmis „ arst Luukas“ , pakkudes Publiuse isa haiguse kohta ekspertarvamust. Ka eilse teksti teema – külalislahkus – leiab taas rakendamist, ning selles on Publius silmatorkavalt esirinnas ( s 7). Tundub et just tema oli see, kes kõikidele 276 esimese kolme päeva jooksul pakkus nii peavarju kui ka piisavalt toitu. Sealt edasi võtsid nende eest järgneva 3 talvekuu jooksul hoolitseda kõik teised saare elanikud.
Pääsenud olid saabunud tühjade kätega, omades vaid riideid, mis neile olid selga jäänud, needki ilmselt rikutud ja rebitud tormis võitlemisest. Kuidas iial oleksid nad saanud tasuda saare elanike poolt pakutud külalislahkust? Pauluse jaoks seisnes lahendus selle andmises, mis tal ikkagi oli – kasutada oma vaimulike ande. Ta külastab Publiuse isa, ning peale palvetamist paneb Paulus käed tema peale ja tervendab ta ( s 8). See sündmus päästab valla kogu saart hõlmava tervendamise krusaadi.
Kord kui pidime elama ühes Filipiinide vaestelinnaosas, ütles üks meie sõber: „Täname, et tulite siia elama koos meiega. See et teie siin olete, tähendab meie jaoks ääretult palju!“ See et sa lihtsalt kohal oled, võib iseenesest juba tuua muutuse. Üks minu mentoritest tavatses öelda:
„ Kui inimestel on valus, vea oma keha kohale, alles siis mõistad mida pead tegema.“ Paulus andis selle mida neil oli anda. Sama peame tegema meie.
Selle kommentaari autor: Ross Pilkinton