Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27:27-44
Torm ja laevahukk27Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.
28Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.
29Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
30Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,
31ütles Paulus pealikule ja sõduritele: "Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!"
32Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.33Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: "Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.
34Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!"
35Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.
36Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.
37Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
38Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.39Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli; aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada.
40Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.
41Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus.
42Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema.
43Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda,
44ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.
Läbi kõikide nende Pauluse kannatusi ja torme kirjeldatavate peatükkide, viidatakse mitmel korral, et mängus on palju enam kui lihtsalt loodusjõud või inimeste tegevus. Tundub, et Paulus peab surema, kuid Jumala plaan on tuua ta Rooma kuulutama evangeeliumi ning mitte miski ei saa sekkuda ega tühjaks teha Jumala plaani. Eilses tekstis leidsime kirja pandud kinnituse selle kohta et nii Paulus kui ka tema kaasreisijad päästetakse. Tänases tekstis kandub see julgustus üle ka laevameesteni – kes 14 päeva kestel tohutu raju käes on oma nõu ja ka jõu lõpul ( s 33-38). Ning isegi tavapärane vangide tapmisekomme taolises kriisisituatsioonis jääb täitmata väepaeliku heatahtlikkuse tõttu – nii et viimaks saavad päästetud kõik 276 hinge ( s 44).Tegelikult oli Paulus võtnud enese kätte päästeoperatsiooni juhtimise. Erinevad isikud selles draamas tegid erinevaud valikuid – mõned halbu, teised häid – aga näeme, et viimselt oli Jumal see, kes asjade käiku määras, kelle käes oli kontroll. Ja Paulus oli ilmselgelt just selle Jumala teener, ning loomulikult järgivad inimesed taolist meest!Siin tajumegi üht ristiusu suurt müsteeriumi, ning seepärast on vaja käia alandlikkuses. Jumal omab täit kontrolli kõikide olukordade üle, ometi - meie teha on kõik otsused. Kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad, ja siiski tuleb meil oma pääsemist nõuda kartuse ja värinaga. Reformaatorid tavatsesid seda doktriini kutsuda „kõige mugavamaks“ – ja nii see ka on. Ka meie võime olla kindlad, et Jumal toob viimselt kindlalt ja turvaliselt koju, läbi kõikide elutormide – need, kes teda usaldavad. Halleluuja! Milline Päästja ta on!
Selle kommentaari autor: Ross Pilkinton