Oht, mis Filippi kogudust ähvardas, oli lahkmeel. Tihti ei peeta seda üldse ohtlikuks ning põhjendatakse õigusega oma arvamusele ja sellega, et igaüks näeb asju erinevalt. Ometi võib taoline oma õiguse ajamine panna aluse terve kristlikku kogukonna või koguduse lagunemisele. Ptk 2:3, 4 nimetab Paulus kolm peamist lahkmeele põhjust: isekas auahnus, isiklik prestiiž ja enesekesksus. Koguduses tegutsedes ei tohi iial lähtuda oma huvidest, ja kui keegi seda teeb hakkab ta külvama lahkmeelt. Oleme harjunud, et tavaelus igaüks peab ise enese eest võitlema, usklikele on Kristus andnud teise eeskuju – pidada silmas teise kasu ning olla valmis ohvriteks.

Pauluse manitsusele (1:27-2:4) järgnebki nüüd Kristuse ülistus ja meile eeskujuks seadmine. Ta edastab kirjas imelised sõnad Jeesuse eeskujust, kasutades ka Vana Testamendi prohvetlikku laulu (Js 52; 53; 45) üles kutsudes filiplasi muutma harjumuspärast elustiili, elades elu, kus oma õiguse taotlemine ja isiklikud ambitsioonid ei ole enam esikohal. Selline muutus ei tule inimesele kergelt, aga on siiski võimalik - Kristusele vaadates, Kristuse armastust ning eeskuju mõistes, temalt abi paludes.
Jeesus ei unistanud domineerimisest inimeste üle – Ta tuli neid teenima. Ta ei unistanud enda teest, vaid Jumala teest ning loovutas kõik oma au inimeste heaks (s 6, 7). Jeesus alandas ennast ja oli sõnakuulelik surmani, isegi ristisurmani (s 8). Uus Testament toob esile, et ainult mees, kes end ise alandab, saab ülendatud (Mt 23:12; Lk 14:11; 18:14). Ohvrimeel, kaasatundmisvõime, sõnakuulelikkus ja iseenese salgamine olid Jeesuse peamised iseloomujooned – need on omadused, mis palves Kristuse läheduses viibides võivad saada ka uskuja omadeks.
See aga peab olema inimese teadlik pingutus, sest kui laseme asjadel minna isevoolu, siis meie loomuses valitsevad isekus, hoolimatus ja enese esiletõstmine hävitavad nii sarnasuse Kristusega, soovi Teda järgida, kui ka suhte üksteisega.
Pühakiri ütleb, et nii kuidas inimene oma südames mõtleb, selline ta ka on, sellisena käitub. Jeesuse sõnad ja teod ei läinud lahku, vaid moodustasid võimsa koosluse. Osutades armastust, täites inimeste hinge, vaimu, ihu; võttes neid vastu ning andes ennast nende eest – võitis ta paljude südamed elule. Selle ohvrimeelse armastuse pärast andis Jumal oma Pojale nime, mis on üle kõikide nimede (s 9) – nüüd on ta elu Isand üle kõikide, kuningate Kuningas ja isandate Issand. Ja kui alistame end Talle, siis tuleb ja valitseb ta kuningana ka üle meie enesekeskse loomuse millega maadleme; ta tuleb ja muudab meid enese sarnaseks.