Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Mul on janu

Pühapäev, 12. Oktoober 2008

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 42

Igatsus Jumala järele
1Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
3Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?
4Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: "Kus on su Jumal?"
5Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
6Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!
7Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.
8Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.
9Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.
10Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: "Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?"
11Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: "Kus on su Jumal?"
12Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!

Kui meenutad häid aegu oma usuelust, kas see on segatud kibeda nostalgia või ülevoolava tänutundega? Mis austab Jumalat, rahuldades janu tema järele?

Psalmid 42 ja 43 on omavahel tihedalt seotud, nad on nagu ühe psalmi kaks osa. Nende peamine sisu on igatsus Jumala ligiolu järele, mis on nii tugev ja isegi valulik, et seda on võrreldud januneva hirvega oja kaldal (42:1,2). Psalmi autori jaoks on Jumala ligiolu olnud minevikus väga reaalne, Jumala pühakojas, Jeruusalemma templis (vrd Ps 36:7,8; Ps 63), ja ta meenutab värvikalt kuulsusrikkaid palverännakuid sinna. Nüüd pole tal seda enam võimalik kogeda, ta on sunnitud olema pagenduses kas poliitilistel põhjustel või vanuse ja haiguse tõttu. Ta elab kaugel põhja pool, Jordani alguse juures, Hermoni mäe kaunis ümbruses (42:6). See on koskede ja jõgede maa, kus psalmi autor tunneb ennast otsekui tõusu ja mõõna ning ahastuse lainete meelevallas.
Tema ahastuse peapõhjus on tunne, et ta on Jumalast ära lõigatud: siit ka janunemise metafoori jõulisus. Kristus ütleb, et kellel on see janu kogemus, need on õndsad (Mt 5:6), ja rääkib ka oma võimest rahuldada see janu igaveseks (Jh 4:13,14; 6:35). Kristuses endas on Jumala ligiolu ja see jumalik tõotus leiab kinnituse Piibli lõpus (Il 21:6). Aga et me pääseksime sellest janust, peab Kristus kõigepealt kannatama koos meiega: sellest ka tema karje ristil „Mul on janu” (Jh 19:28), mis on täis vaimset ja füüsilist ahastust. Refräänis vihjab psalmist ükskord saabuvale võidule, usk muudab selle tema jaoks reaalsuseks (43:4,5b).

Kristus elas alati täielikus Jumala ligiolus ja kannatas meie eest. Andkem talle tänu, et meie janu Jumala järele saab sellepärast kustutatud.