Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 8:22-30
Jeesus tervendab pimeda Betsaidas22Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks.
23Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: "Kas sa näed midagi?"
24Pime vaatas üles ja ütles: "Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas."
25Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti.
26Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: "Ära mine külasse!"Peetrus tunnistab Jeesuse Messiaks27Ja Jeesus ja ta jüngrid läksid edasi Filippuse Kaisarea küladesse. Ja teel küsis ta oma jüngritelt: "Kelle ütlevad inimesed minu olevat?"
28Aga nemad ütlesid talle: "Ristija Johannese, ja teised Eelija, teised aga ühe prohveteist."
29Ja tema küsis neilt: "Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?" Peetrus kostis: "Sina oled Messias!"
30Ja ta hoiatas neid, et nad midagi tema kohta ei räägiks.
Ma ei tea, kas jagate mu igatsust omada siin meie keerulises ja sageli ka kohutavas maailmas Kristuse järgijana 20/20 nägemisvõimet. Kuidas ära tunda Jumala tegutsemist? Kuidas palvetada? Kuidas vahet teha Jumala tahtel ning segadusse ajavail oludel? Tundub, et Markus täiesti teadlikult kõrvutab kaht lühikest sündmust, aitamaks meil mõista millist nägemisvõimet Issand tegelikult soovib meile anda, ja kuidas võiksime selle anni vastu võtta.
Halvatud mehe järkjärguline tervenemine Betsaida tiigi ääres ( s 22-26) on nähtavas seoses Peetruse kõhklevalt väljendatud arusaamisele Jeesuse olemuse kohta ( s 27-30).
See tervenemise lugu on unikaalne terves Markuse evangeeliumis. Üks viis selle üle mõtiskleda oleks siseneda jutustusse ning astuda selle nimetuks jäänud ja sõna otseses või ka kaudses mõttes pimeda mehe kingadesse. Iseeneses olen ma ju teadlik oma südame pimedusest. Ma igatsen meeletult näha. Mis tunne mul oleks kui saaksin kõndida Jeesusega käest kinni, ära sellest kärarikkast külast ning uudishimulike kommentaaridest – kaugele, kuni oleme jäänud vaid kahekesi Jeesusega? Kogu see stseen on rahutukstegevalt intiimne – Jeesus sülitamas, siis puudutamas. Ja siis püüan ma vastata tema esimesele uurivale küsimusele ( s 23). Hämarad kujutised hakkavad liikuma seni ühtlases pimeduses. Ja taas on siin see Jeesuse kiirustamatute käte soojus ning viimaks avaneb hingemattev selgus...
Kas üks selle loo vihjetest meile ei ole tõdemus – et kui me ei vasta Jeesuse kutsele eemalduda temaga lähedasse suhtesse, ei ole me iial võimelised tõeliselt nägema?
Midagi väga sarnast sünnib ka salmides 27-30. Jeesus ei hülga kannatamatult pimedat hetkel, mil ta suudab näha „inimesi…. kui puid“. Täpselt samamoodi ei jäta ta jüngreid vaid inimeste arvamuste edastamise tasandile enese kohta ( s 27,28). Tema küsimused pöörduvad tagasi läbi katsuma jüngreid, ja ka meid: „ Aga teie? Kelle ütlete teie mind olevat?“ Peetruse kindlana näiv tunnistus on paraku samaaegselt nii tõde kui segu soovmõtlemisest ja seegi vajab Jeesuselt fookuse täpsustamist.
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth