Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 90
Inimese kaduvusest1Moosese, jumalamehe palve.
Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
2Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
3Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: "Tulge tagasi, inimlapsed!"
4Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
5Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
6See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
7Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume.
8Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette.
9Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe.
10Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.
11Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta?
12Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!
13Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!
14Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!
15Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust!
16Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus!
17Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!
Piibliuurijad arvavad, et Moosese palve jääb Iisraeli kõrberännaku perioodi. Arvatakse, et nõnda nagu tema lahkumislaulu “õpetati Israeli lastele ja pandi neile see suhu” (5Ms 31:19 ja 22), nii on ka Moosese palvet õpetatud ja edasi antud suuliselt, kuni see üles kirjutati.
Palve jaotub kolme ossa.
Salmides 1-6 pöördub Mooses tänu ja ülistusega Jumala poole, keda ta tunnistab esiisade Jumalaks, igaveseks, suveräänseks Loojaks, tuues selle esile Jumala igavikulisuse ja loodu (sh inimese) kaduvuse kontrasti kaudu. Iisraeli Jumal on see, kes annab elu ja määrab selle pikkuse, samas ei ole Tema enese jaoks ajamõõtu.
Teise osa (s 7-11) võib tinglikult nimetada kaebelauluks inimliku viletsuse pärast patu tõttu. Jällegi leiame kontrasti: võrreldes igavikuga on inimese eluiga imelühike, ja isegi seda ei oska ta elada arukalt, vaid põhjustab enesele häda ja viletsust oma pahategudega.
Kolmanda osa (s 12-17) võiksime nimetada abipalveks: psalmist mõistab, et vaid Jumala enese õpetus ja Tema heldus on need, mis toovad hõiskamise ja rõõmu kogu eluajaks.
Mõeldes Iisraeli kõrberännaku ajal toimunu peale, mõistame paremini Moosese palvet – Jumala armu alla heites oleksid need aastad võinud olla rõõm ja hõiskamine. Siiski kajab Moosese palvest läbi usaldus Jumala vastu: Issand ei jäta seda, keda Ta kord on omaks võtnud.
Selle kommentaari autor: APÜ