Möödas on vaid pisut rohkem kui nädal sellest kui jüngrid, eriti aga Peetrus on maadelnud Jeesuse kutsega risti kandmise ja enese ärasalgamise teele. Ja pole imestada et Jeesuse küsimusele ( s 33) järgneb ebamugav vaikus. See, mida nt ka John Howard Yoder nimetas „revolutsiooniliseks allumiseks“, ongi ebamugav; on paradoksaalne, vastassuunaline meie instinktide ning eelistustega. Meie sisemine tung „olla suurim“ võib võtte mitmeid väljendusvorme, hoolikalt maskeeritud tunnustusenäljast alasti ambitsioonini.
Uskuda, et Jeesuse tagurpidi printsiip tegelikult ka toimib – mõeldes suurusest ( ja mitte nii nagu meie maailm sellest aru saab) - siis tähendab see pidevat võitlust. Selles võitluses tuleb meil sageli minna tagasi Jeesuse keeldumiste juurde mitte välja nõuda oma õigusi, hierarhia eemaletõukamise juurde, tema lihtsa elustiili juurde, aja juurde mida tal alati „neile kõige vähemaile“ jagus, eriti aga põlatute, naiste ja tänases tekstis ka laste juurde( s 36,37,42). Seal õpime tundma Jeesust, kes oli „Jumalaga võrdne“ aga kes ei rippunud selle seisusega kaasnevate eeliste küljes. ( Fl 2;6). Vaadates Sõrmuste Isanda triloogia viimast filmi, mäletan et olin pisarateni liigutatud. Lahingud on möödas ning väärikad ja võimsad rüütlid, kuningad, kuningannad koos Minas Tirith’i elanikega kogunevad, et austada nelja mitte millegi poolest silmapaistvat ning totaalselt üllatunud kääbikut! Kas midagi taolist saab olema ka sel päeval, kui Jumal tervitab oma riigis neid sulaseid kes on talle „revolutsiooniliselt alistunud“?
„ Ta ei olnud meie hulgast….“ ( s 38): see soov olla väljapaistev, näha oma nimesid edukate ettevõtete eesotsas – see on tunnusjoon, mis Jeesuse sõnul puudub täiesti uues kuningriigis.
Kristuse järgijate seas käib vaikne järelmõtlus. Ja tundub, et nad on nõus mitte ära kasutama ka oma tugevusi – kui see peaks kuidagi kahju tegema „kellelegi neis pisukestest temasse uskujaist“ .