Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Mida ma pean tegema?

Reede, 14. November 2008

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 10: 17-31

Rikas noormees ja igavene elu
17Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja küsis temalt ta ette põlvili heites: "Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?"
18Jeesus aga ütles talle: "Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal.
19Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!"
20Tema aga lausus talle: "Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates."
21Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: "Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!"
22Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik.23Ja vaadanud ringi enda ümber, ütles Jeesus oma jüngritele: "Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!"
24Aga jüngrid hämmastusid tema sõnade peale. Jeesus aga ütles neile uuesti: "Lapsed, kui raske on minna Jumala riiki!
25Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!"
26Aga nemad hämmastusid üliväga ja ütlesid üksteisele: "Ja kes siis võib pääseda?"
27Jeesus ütles neile otsa vaadates: "Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik."28Peetrus hakkas talle rääkima: "Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle!"
29Jeesus lausus: "Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast
30ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi, ning tuleval ajastul igavest elu.
31Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks."

„Üks mees palvetas ning alguses arvas ta, et palvetamine tähendab rääkimist. Vähehaaval jäi ta üha vaiksemaks ja vaiksemaks, kuni mõistis, et palvetamine tähendab kuulamist.“ *

Kas sinu reaktsioon sellele tekstile sarnaneb minu omaga – iseenesest tekib kaitseseisund ja soov vastu vaielda kõikidele neile põhjendamatutele nõudmistele? Või pidada seda lihtsalt teooriaks? Siiski, olles püüdnud kuulata ja jääda teksti sisse – hakkab see lugu minu jaoks muutuma. Nüüd tundub mulle, et siin on pakiline sõnum kõigile neile, kes iga päev loevad Pühakirja ja palvetavad ning võivad Jeesusele kinnitada nagu too mees, et on lapsest saati pidanud Jumala käske.( Kuigi kui võtaksime sügavamalt mõtiskleda 19.salmi üle, siis ehk jõuaksime teistsugusele ülestunnistusele). Kas meis on alles väikegi arusaamine sellest, et õige olemisest ei piisa Jumala ees, vaid nälg ja janu Jumala riigi järele tähendab enese ning oma kallihinnalise õiguse piiridest välja minemist- rahutusse mis ühtlasi õõnestab ja tervendab? Ma nimelt arvan, et just selle rahutuse, selle otsimise tundis Jeesus ära tolles noormehes., õhutades temas armastuse impulssi aga samas ka teravalt esile tuues noormehe nõrka külge (s 21).
Ja poleks mingi ime, kui seesama asi osutuks ka meie nõrkuseks. On raske ujuda vastu voolu, mis kasvavalt defineerib inimest tema omandi kaudu. Me elame ahnetes ühiskondades. Ja 22. salmi vaoshoitud sõnum kõlab lausa kummaliselt meie kontekstis: „ta läks ära kurvalt, sest tal oli palju vara“. Jeesus ja Pühakiri üldiselt hoiatab meid otse ja korduvalt materiaalse vara ning raha reetliku omamishimu eest. Tänane tekst aga pakub võimaluse asetuda ka Peetruse asemele. „ Me oleme jätnud kõik ja järginud sind!“ ( s 28). Võib-olla leiame ka enestest vaimulikku uhkust, mis tuleb koos tunnustusega, või käsumeelsust mis võib kaasneda „ elu lihtsate valikutega“. Risti ning jumalariigi tee on lihtsuse tee, aga selline mis keeldub end orjastada laskmast nii materialismi kui askeetluse poolt.

„ Kui see mida saame, tuleb meile annina; selle eest mida omame, kannab Jumal hoolt ning see on kättesaadav teistele, siis võime olla vabad igasugusest muretsemisest. See on lihtsuse sisemine tasu.“ **

* Søren Kierkegaard, Christian Discourses, Walter Lowie (trans), OUP, 1940
** Richard Foster, Celebration of Discipline, Hodder and Stoughton, 1980

Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth