Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jesaja 60
Rahvad voolavad Siionisse1Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal.
2Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Issand ja sinu kohal nähakse tema auhiilgust.
3Ja rahvad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust kumab.
4Tõsta oma silmad ja vaata ringi: nad kõik kogunevad, tulevad su juurde; su pojad tulevad kaugelt, su tütreid kantakse kätel.
5Siis sa näed ja särad rõõmust, su süda põksub ja avardub, kui su poole pöördub mere ohtrus ja su juurde tuleb rahvaste rikkus.
6Sind katab kaamelite hulk, Midjani ja Eefa noored kaamelid; kõik tulevad Sebast, kannavad kulda ja viirukit ning kuulutavad Issanda kiiduväärsust.
7Su juurde kogunevad kõik Keedari karjad, Nebajoti jäärad teenivad sind: meelepärasena tulevad need mu altari peale ja ma teen oma hiilguse koja veel toredamaks.
8Kes on need, kes lendavad otsekui pilv, otsekui tuvid oma puuriavadesse?
9Jah, mu juurde kogunevad meresõitjad, eesotsas Tarsise laevadega, et tuua su lapsi kaugelt; nende hõbe ja kuld on neil kaasas - Issanda, su Jumala nimele ja Iisraeli Pühale, sellepärast et tema sind austab.
10Ja võõrad ehitavad üles su müürid ja nende kuningad teenivad sind; sest oma vihas ma lõin sind, aga oma armus ma halastan su peale.
11Su väravad on alati lahti, neid ei suleta päeval ega ööl, et su juurde saaks tuua rahvaste rikkusi ja juhatada nende kuningaid.
12Sest rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks.
13Liibanoni toredus tuleb su juurde, küpressid, plataanid ja piiniad üheskoos, et kaunistada mu pühamu paika ja et ma saaksin austada oma jalgade aset.
14Ja kummargil tulevad su juurde su rõhujate lapsed, ja kõik, kes sind põlastasid, peavad kummardama su jalataldadeni; ja nad nimetavad sind "Issanda linnaks", "Iisraeli Püha Siioniks".
15Selle asemel et sa olid mahajäetud ning vihatud, nii et ükski ei käinud sinu kaudu, teen ma sind igaveseks uhkuseks, rõõmuks põlvest põlve.
16Sina saad imeda rahvaste piima, imeda kuningategi rinda, ja sa tunned, et mina, Issand, olen su päästja, et Jaakobi Vägev on su lunastaja.
17Vase asemel ma toon kulda ja raua asemel ma toon hõbedat, puidu asemel vaske ja kivide asemel rauda. Ja ma panen su ülemuseks rahu ning su sundijaks õiguse.
18Ei kuuldu enam vägivallast su maal, rüüstamisest ja hävitusest su piirides; sa nimetad oma müüre "Päästeks" ja väravaid "Kiituseks".
19Päike ei ole sulle enam valguseks päeval ega paista sulle kuupaiste, vaid Issand on sulle igaveseks valguseks ja su Jumal on su hiilgus.
20Su päike ei lähe enam looja ja su kuu ei kahane, sest Issand on sulle igaveseks valguseks ja su leinapäevad lõpevad.
21Ja igaüks su rahvast on õiglane: nad pärivad igaveseks maa kui minu istutatud võsu, mu kätetöö, millega ma ennast austan.
22Kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas. Mina, Issand, tõttan sellega määratud ajal.
Tõotus kirkusest
„ Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal. Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Issand ja sinu kohal nähakse tema auhiilgust.“ – on see võimalik? Kas see võib saada tõeks ka minu elus? Olen ju oma uskumise nii mitmes osas kõlbmatu! Alles ma ju hüüdsin appi Issanda nime! Kas siis juba nüüd, selle pimeduse keskel võib Issanda arm ja au minu kohal särama hakata? Ja kas siis juba praegu võin tõsta oma pea ning olla julge? Sest see valgus ja auhiilgus ei ole ju minu oma, see on Kristuse auhiilgus!
Varsti tuleb see aeg mil minu elus saavad täht-tähelt tõeks prohveti sõnad: „Siis sa näed ja särad rõõmust, su süda põksub ja avardub…“ ( s5). Siis kõik need, kes on pärale jõudnud ülistavad Issandat ( s6) ja ka mina; Kristusesse uskujana, ülistan koos nendega. Ja siis Issand täidab koja hiilgusega (s 7). Kõik see saab sündima Issanda Jumala nime auks. Tema annab mulle hiilguse ja väe (s 8). Ja siis saan ma ise näha, kuidas Issand on küll suures vihas löönud, kuid viimselt armastuses halastanud ( s10).
Ükskõik millist hülgamist ja äratõukamist ma eluajal ka kogenud poleks , ükskõik kui üksildane ja unustatud - nüüd on Jumal tõstnud mu üles igavesse ausse ning rõõmuks kõikidele! ( s 15).
Selle kommentaari autor: Olavi Peltola