Millise kuninga tähtpäeva või kroonimist antud pslam tähistab ( s 6)? Esimsese hooga mõtleme kindlasti Taaveti või Saalomoni või nende järglaste peale; Peetrus ja Johannes aga olid kindlad, et siin viidati hoopiski Kristusele, ning nemad ammutasid psalmisti vankumatust usust jõudu (Ap 4:23–31). On väga õpetlik jälgida kuidas esimese sajandi kristlased kasutasid psalme: psalmid polnud neile lihtsalt ajaloolise informatsiooni tükikesed. Olles ise karistuse all ning ohtude keskel, tõstsid jüngrid oma hääled palvetades just selle psalmi sõnadega, paludes ja kätte saades samasuguse rõõmukindla julguse.
Kuningad ja inimesed võivad Jumala õiglase ja helde valitsmise vastu raevutseda, ometi on nende ülbus kõige enam naeruväärt ega kõiguta Jumalat kuidagi oma plaanidest - seada Siionisse kuningas - kõrvale. Nii inimesed kui koht olid valitud Jumala poolt. Ilmselt on see, kes salmis 7 vastab- kuningas ise. Ja selle vastuse sõnastus ületaqb kaugelt iga maise juutide kuninga; samuti viitab ka Hb 1:5, et isegi inglid ei saa täita sellist eesmärki – selleks sobib vaid Poeg.
Milliseid emotsioone leiame sellest laulust? On see laul julgem kui suudame ise enesele lubada – nii jumalikus pilkes, värisevas alistumises kui ka lõõmavas vihas? On meie vaoshoitus tingitud vagadusest ning asetab Kristuse valitsuse eelkõige vaimsesse sfääri, kartes ebaõiglast viha? Või püüame kõigest väest talutavaks summutada Jumala leevendamatut vasitkust patu vastu ning Kristuse viha, mis hoolimata tema tasasest ja alandlikust meelest aegajalt heleda leegiga lahvatas?
Just Pojale alistumises leiame tõelise rõõmu, rahu ja ka vabaduse valehirmudest. Temalt ei tule mingit kättemaksu, aga see tuleb Temas.