Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 3:1-20
Ristija Johannese jutlus1Keiser Tibeeriuse valitsemise viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst, tema vend Filippus aga Iturea ja Trahhoniitisemaa nelivürst ja Lüsaanias Abileene nelivürst,
2kui Hannas ja Kaifas olid ülempreestrid, sai Jumala sõna Sakariase poja Johannese kätte kõrbes.
3Ta käis läbi kogu Jordani ümberkaudse maa ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks,
4nagu on kirjutatud prohvet Jesaja sõnade raamatusse:
"Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!
5Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud tasandatagu, ja kõverikud saagu sirgeks, ja mis konarlik, siledaks teeks,
6siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet!"
7Johannes ütles nüüd rahvale, kes oli tulnud, et lasta ennast temal ristida: "Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?
8Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema: "Meie isa on ju Aabraham." Sest ma ütlen teile: Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.
9Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle."10Rahvahulgad küsisid Johanneselt: "Mis meil siis tuleb teha?"
11Aga tema kostis: "Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!"
12Ent ka tölnereid tuli, et lasta ennast ristida, ja nemad ütlesid: "Õpetaja, mis meil tuleb teha?"
13Tema ütles neile: "Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud!"
14Aga temalt küsisid ka sõjamehed: "Ja meie, mis meil tuleb teha?" Tema ütles neile: "Ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!"15Rahvas oli täis ootust ja kõik mõtlesid oma südames, et ehk Johannes ongi Messias.
16Siis vastas Johannes kõikidele: "Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
17Temal on visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega."
18Ka veel paljude muude asjade pärast manitsedes kuulutas Johannes rahvale rõõmusõnumit.19Aga kui nelivürst Heroodes sai Johannese käest noomida oma venna Filippuse naise Heroodiase ja kõigi pahategude pärast, mida Heroodes oli teinud,
20sai ta hakkama veel sellega, et pani Johannese vangi.
Selleks, et ärritavaks muutuda, ei pea olema evangelist, kuid see võib olla abiks. (Kuigi ma ei tea kas kunagi kuulen kaasaegset jutlustajat ütlemas oma kogudusele: te rästikute sigitis?) Ajal mil kirik on nõus end sõlme keerama, et mitte kedagi solvata, ärritav Johannes ilma igasuguse pingutuseta peaaegu kõiki, ometi siira sooviga vallandada ehtne meeleparandus. Igal juhtumil, mida ta nimetab, sisaldab tema ettepanek inimese elatustaseme kukkumist, Heroodese puhul aga loobumist oma armukesest. Meeleparanduse jutlustamine võib kaasa tuua ka surmanuhtluse. Pealegi ei viita Johannes kusagil, et meeleparanduse lainega kaasneksid mingid privileegid. Meeleparandus ei pruugi inimese ellu tuua rohkem tähendust, või arendada temas eneseväärikuse tunnet või pakkuda kasvõi tavalist heaolutunnet. Meelparandus oli ja on tänini lihtsalt iseenesest õige teguviis – on vajalik ettevalmistus kohtumõistmisele mis kaasneb Jeesuse tulemisega. Johannes ei jäta mingit kahtlust et kohtumõistmine patu üle toimub vältimatult ning selle tulemusena tehakse lahutus kurjade ning nende vahele, kes on andeks saanud. Ning taoline perspektiiv paneb meid sisimas kokku tõmbuma. On väljakannatamatu kujutleda, et need keda armastame võiksid sattuda valele poole selles viimses lahutamises sellepärast et meie pole suutnud neil evangeeliumi sõnumit selle täise tõsiduses esitleda.
Aabrahami omamine esi – ja usuisana oli aga juutide hinge võõrutanud isikliku patu tunnustamisest. Ning nende meelest kuulus kohtumõistmine paganatele ja ebajumalakummardajatele. Võib ainult loota et meie päevil ei ole enam neid, kes usuvad et pelgalt kuulumine nelipühi, luterlikku, baptisti, ortodoksi või muusse kogudusse tähendab automaatselt ka Jumala ees õige olemist – siiski leidub sama tendentsi ka praegu. Aga kui neid on, siis peaksid Johannese sõnad purustama igasugusel taolise arvamuse. Meeleparandus tähendab muudetud elu. Ja Jumalal ei ole lemmikuid. Kui Johannes viitab, et kohtumõistmine saab olema lähitulevikus ( s 9)- siis on siinkohal vaja meeles pidada ajaloolist konteksti. Ühe põlvkonna jooksul neist kõnedest - oli Jeruusalemm hävitatud ajaloo ühes veriseimas piiramises. Johannes ei liialdanud millegagi!
Selle kommentaari autor: Peter Kimber