Oled sa kunagi palvet kirjutanud? Hesekiel tegi seda, sama tegi ka Taavet, sest tänases psalmi pealkirjas olev heebrea sõna miktam arvatakse märkivat muuhulgas ka savitahvlitele kirjutatud iidseid palveid, mis asetati sumeriaegsete jumalakummardajate poolt templisse. Aga kuigi Taavet kirjutab Jumalale oma palve, oletab ta nagu ka Hesekiel, et seda loevad ka teised. Ning sellepärast leiame siit ka tunnistuse palvete ja kiituse hulgast.
Kirja –palve kulminatsioonist ( s 9-11) on selge, et autor tajub surma lähedust, ometi kirjutab ta kui palverändur ja mitte kui saatuse poolt hukkamõistetud mees. Jumala kõrgetele ootustele vastab ta „ Ilma sinuta ei ole mul midagi head“ ( s 2). Laenates pilte ja keelekujundeid Joosua raamatust , kiitleb ta „meeldivast pärandusest“ mille ta on Issanda abiga saanud ( s 5-7). Kujutledes igavest tulevikku Jumala ligiolus ( s 9-11) puhkeb ta lausa rapsoodiasse. Lugedes Ap 2:24-31 ja 13:32-37, näeme et just need, Taaveti julged ja dramaatilised salmid varustasid algkristlasi keele ning kategooriatega mille abil väljendada ning kuulutada Kristuse surnuist ülestõusmist. Ja arvan, et oleks igati tervitatav kui järgiksime Taaveti ning Hesekieli eeskuju kirjutades Jumalale palve milles mõtiskeleme oma surma üle. Seda tehes valmistaksime end ühtlasi surma piiri ületamiseks ette aga samas esitab see väljakutse neile, kel puudub lootus igavikuks.
Meie kaasaegses ühiskonnas kogevad ju paljud surmahirmu, aga väga vähesed väljendavad seda. Just hirm surma eest suunab inimesi paanilistele isikliku õnne ja turvalisuse leidmise katsetele – mida enamasti loodetakse leida kogudes raha, omandit või tehnilisi abivahendeid. Psalm 16 aga osutab hoopis vastassuunas. Ja kui sina jagaksid oma palvet teistega, osutaksid ka sina teises suunas.