Kui Ristija Johannes on suurim inimesest sündinute seas, kes on siis Jeesus? Jumala otsust selle kohta kuuleme salmides 21-22. Ja siis Luukase kommentaari ( s 23-38), ning ka kuradi vaadet hiljem ( 4:1-13) – mis kõik on kokku põimitud üheks suureks kiusatuse looks. Seal on ka see kuidas Jeesus ennast ise näeb ( 4,8,12) . Aga kõiki kolme osa läbib sama teema: Issand Jeesus samastab end täiesti meie inimloomusega.
Mitte miski ei eraldanud Jeesust rahva hulgast enne kui ilmus tuvi ja kostus Hääl taevast. Ometi rõhutasid ka need mõlemad tema kuulumist rahvahulga sekka – tuvi oli tuntud kui Iisraeli sümbol ning hääl kasutas sõnu Jesaja 42:1, kus Jumal lubas saata oma sulase kes toob esile rahvaste õiguse, alustades Iisraelist. Oma ristimises astub Sulane Jeesus otse Iisraeli keskele, sidudes enda inimestega nende vajadustes, kui nad tunnistavad oma patte. Ja Jumal ütleb: „Jah!“
Luuka evangeeliumi alguse pikk genealoogia rõhutab sama. See on valdavalt tundmatutest koosnev nimekiri, mis ulatub tagasi „Aadama, Jumala pojani“( s 38). Niisiis on Jeesus Jumala Poeg mitte ainult otsese võidmise ja kinnituse kaudu vaid ka inimliku põlvnemise läbi. Kõigi meie ülejäänute jaoks on patt hävitanud jumaliku põlvnemise. Meie inimeseks olemine on mittepiisav. Jeesuse inimlikkus aga on piisav! Sellest mõttest jätkub lugu kiusatuse looga. Sest seal kus nii Aadam kui Iisrael läbi kukkusid, Jeesus tuleb läbi ning kurat peab põgenema. Jeesus tsiteerib Pühakirja otse Iisraeli rahva kõrbekiusatuste loost, kuhu Ta nüüd, Jumala valitud rahva osana täiesti kuulub. Ja need kiusatused on mõnes mõttes aluskiusatused – mudelid kõige põhilisemast, mille otsa inimesed end tänapäevani purustavad: saadud andide isekas, enese hüvanguks kasutamine; õnnepüüdlused iseenese plaanid teostamise läbi ja mitte Jumala juhatatud teed käies ning Jumala ärakasutamine teise inimeste austuse pälvimiseks. Aga Jeesus sai võidu!