Neil, meie seast, kes elavad urbanistlikus keskkonnas või komplitseeritud ühiskonnas on äärmiselt harvu kokkupuuteid „püha“ sündmusega – s.t sündmusega mis leiab aset väljaspool igapäevast kogemussfääri, sündmusega kus kohatakse üleloomulikku. Samas käib enamus meie religioossest elust ümber pühade asjade, nendest rääkides või lauldes, ometi peaaegu mitte kunagi tungides sellesse sisimasse, tõelise imetluse ja aukartuse sfääri, kus meie hing saab korraga äärmiselt teadlikuks oma peaaegu mitte-midagi-olemisest igavese Jumala majesteetlikkuse ees .
Seesama on koht kuhu meie hing igatseb kogu südamega, koht mida kardame õigusega, sest see koht muudab meid igaveseks. C.S Lewise raamat „Imetegija õepoeg“, kirjeldab, kuidas lapsed sukelduvad näiliselt täiesti tavalisse tiiki, kuid sisenedes leiavad sealt värava hoopis teise maailma. Umbes samalaadne oli Peetruse kogemus. Kalastamine oli tema igapäevane tuttav tegevus – ometi – seekord avas kalastamine talle värava hoopis teise maailma.
Ka meie saame kõige tõenäolisemalt kogema üleloomulikku kõige tavalisemas ja tuttavamas. Peetrusel pidi olema enne seda sündmust mingisugune eelteadmine Jeesusest, tohutu kalasaak aga avas tema silmad Jeesuse teistsugususele, ning pani Peetruse kummardama Jeesuse ees austuses ning kartuses.
Vaatamata sellele kas nende ettevalmistusaeg oli lühike või pikk, vajasid kõik jüngrid kuulda Jeesuselt: „Ärge kartke!“. Peetrus teadis, et ta oli kellegi äärmiselt püha kaaskonnas, kes pani ta end tundma häbiväärsena ning alasti. Igasugune tõeline jumalakogemus toob vältimatult kaasa aukartuse ja igatsuse. Jah, Peetrus soovis, et Jeesus läheks tema juurest ära, - ometi soovis ta veel enam olla jäädavalt tema ligidal. Ning teda kutsuti igapäevaselt tegema tööd selle hirmutava mehe kõrval, lõikama seda vilja mida oli külvatud. Teades seda mida me täna teame, näeme et jüngritel oli igati põhjust olla ärevuses – ja ka seepärast vajasid nad Jeesuse kinnitust: „Ärge kartke!“. Sama vajame meie täna.