Üks meie aja omapära on see, et paljudel inimestel pole soovi kuhugi kuuluda, olgu see kas mõni liikumine, rahvus või kristlik kogudus. Kui see on veel ühendatud „evangeelse“ survega isiklikule usule, siis on tulemuseks tarbimismentaliteet isegi kristlaste hulgas. Koguduse tööga liitutakse vaid siis, kui on niisugune tunne, ja kui vastutus läheb ebamugavaks, jäädakse kõrvale. Paulus teab targa hingekarjasena sellist suhtumist ja et see tuleneb mälu puudulikkusest. Raviks on inimestele meenutada, kes nad on, ja rääkida sellest, kust nad tulid.
Meenuta, kes sa olid (s 11–13). Te olite lindpriid ja lootusetud, välja arvatud Jumala rahva hulgast teie eneste süü ja kultuuriliste ning vaimsete jõudude läbi, mille üle teil polnud kontrolli (s 1-3).
Tuleta meelde, mida Jumal on teinud (s 14-18). Jeesus oli risti läbi murdnud mitte ainult patu barjääri, mis eraldab meid Jumalast, vaid ka kõikide religioossete süsteemide barjäärid, mis eraldavad meid üksteisest. Religioossed traditsioonid teenivad head eesmärki, kui nad kasvatavad usku ja identiteeti, mis juhul moodustavad nad kaitsva tõkke usklike ümber, kuid sellest tõkkest saab kergesti Berliini müür, mis eraldab inimesed üksteisest ning toidab uhkust ja eelarvamusi.
Meenuta, kes oled sa nüüd (s 19-22). Me oleme tema perekonna liikmed ja samuti kivid uues templis. Esimene räägib meie kuulumisest temale ja üksteisele. Teine teeb selgeks, et kui me töötame koos vastastikuses tunnustamises ja praktilises jagamises, siis võivad ülejäänud inimesed näha, kust võib Jumalat tänapäeval leida.