Mõned asjad jäävad paremini „külge“ eeskuju kui õpetuse kaudu ning palvetamine on üks neist. Põlvitades mõne püha kõrval võime õppida palvetamisest palju ning Paulus kutsubki tänases tekstis üles järgnema talle taevasesse troonisaali.
Me õpime:
Kelle poole tuleb palve suunata: Isa, mu oma armsa taevase Isa poole, kuid ühtlasi ka kogu universumi Looja poole. Tema kuuleb palveid, Tema tajub kogu loodu ahistust ning tunneb selle ja iga olendi kõiki seaduspärasusi. Ning taolise Isana on ta võimeline „korda saatma palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda“ ( s 20). Me palvetame meeletult suure Jumala poole.
Kes palve sisse mahuvad: taevavägede ja maapealse perekonna nimetamine meenutab meile, et me ei palveta üksi. Usun et piibel viitab siin kogudusele mis on võidukas taevas ning väeline sõjaks maa peal, kuid siin võidakse viidata ka „inglitele ja peainglitele ning kõikidele taevas“ Ühel või teisel viisil on meile esitatud kutse ühineda selle taevase orkestriga ja „kõikide pühadega“.
Millest palve on tehtud: meie eestpalved üksteise pärast on sageli jõuetud õnnistuse soovid või spetsiifilised nõuded üsnagi tühiste asjade pärast. Paulus palub armastuse ja väe pärast „ sügavate juurte ja kindla aluse“ pärast (s 17). Kui Kristus elab nende sees, siis saavad nad teada mis on tema armastus. Ja see omakorda annab neile jõudu, seista vastu igasugustele ümbritsevast kuultuurikeskkonnast tulevaile kiusatustele ning rünnakutele. Sel viisil suudavad nad püsida kindlalt kristlastena, saades üha rohkem ja rohkem täidetud Jumala kogu täiusega ja Jumal ise saab austatud oma rahvas.