Tänast piibliteksti võib kahel viisil vääriti tarvitada. Esimene neist on siis kui kasutame seda „kõikidele –sama-suurus“ käsiraamatuna abielu jaoks ja kui Jumala viimset sõna abieluliste suhete osas. Teine viis on heita see kõrvale kui relikt esimese sajandi patriarhaalsest ühiskonnast, mis nüüdseks vähemalt läänemaailmas on õnnelikult ( või loodetavalt?) minevikku jäänud. Loomulikult on see tekst oma aja produkt, kuid see on tema tugevus, mitte nõrkus.
Ühest küljest avab see meile sissevaate ühiskonda, kus naistelt eeldati teisele kohale jäämist meeste ( eriti aga nende abikaasa) järel, ning mehelt oodati toimetulekut koduste suhete, sh ka oma naisega. Kusagil aga ei väida see tekst, et just nii on Jumala parim ja täiuslikum tahe, samuti ei anna see meile lubatähte taolist ühiskonda taotleda, taasluua või säilitada. Teisalt suunab piiblitekst meid väga kindlalt väljendama Kristuse teed oma igapäevaelus – ning seda mitte ainult kirikus, vaid ka kodus - ning siingi mitte ainult ideaalsetes kodudes, vaid sellistes, mis meil tegelikult on – koos kõigi sinna juurde kuuluvate pingete ja puudulikkusega, tulenevalt meid ümbritsevast kultuurist kui ka meie eneste nihestatud loomusest.
Oma uuestisündinud ja värskeltristitud kaaslased saadab Paulus joonelt koju tagasi, täitma oma koduseid rolle mehe ja naisena – kuid nüüd koos Kristuse eeskujuga nende silme ees ning Tema armastusega nende südames. Paljud usklikud pingutavad ka tänapäeval, et oma eluga väljendad oma usku – ja seda sugugi mitte ideaalsetes tingimustes, vaid keset seadusi, mida nemad ei valinud ning olles koos partneritega, keda nad muuta ei saa. Paulus näitab meile, kuidas üles leida Kristuses meie jaoks tallele pandud varustus - Kristust väljendavaks eluks just seal kuhu meid on pandud.