Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2. Ms. 16:9-36
Rahvast toidetakse lindude ja mannaga9Ja Mooses ütles Aaronile: "Ütle kogu Iisraeli laste kogudusele: Tulge Issanda palge ette, sest tema on teie nurisemist kuulnud!"
10Ja sündis, et kui Aaron oli rääkinud kogu Iisraeli laste kogudusega ja nad pöördusid kõrbe poole, vaata, siis nähti pilves Issanda auhiilgust.
11Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
12"Ma olen kuulnud Iisraeli laste nurisemist. Räägi nendega ja ütle: Täna õhtul te sööte liha ja hommikul leiba kõhud täis. Siis te mõistate, et mina olen Issand, teie Jumal."
13Ja õhtul tulid vutid ning katsid leeri; ja hommikul oli kastekord leeri ümber.
14Ja kui kastekord oli haihtunud, vaata, siis oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas.15Kui Iisraeli lapsed seda nägid, siis nad küsisid üksteiselt: "Mis see on?" Sest nad ei teadnud, mis see oli. Aga Mooses vastas neile: "See on leib, mida Issand annab teile süüa.
16Issand käskis nõnda: Igaüks kogugu sellest niipalju, kui ta sööb, kann iga pea kohta, vastavalt teie hingede arvule; igaüks võtku nende jaoks, kes tema telgis on!"
17Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, ja nad kogusid, üks rohkem ja teine vähem.
18Aga kui nad mõõtsid kannuga, siis ei olnud ülearu sellel, kes oli kogunud rohkem, ega tundnud puudust see, kes oli kogunud vähem; igaüks oli kogunud nõnda palju, kui ta sõi.
19Ja Mooses ütles neile: "Ükski ärgu jätku sellest midagi homseks!"
20Aga nad ei kuulanud Moosest, vaid mõningad jätsid sellest järele järgmiseks hommikuks; see täitus ussidega ja haises. Siis Mooses vihastus nende pärast.
21Nõnda nad kogusid seda igal hommikul, igaüks niipalju, kui ta sõi; aga kui päike läks palavaks, siis see sulas.22Kuuendal päeval nad kogusid leiba kahekordselt, igaühele kaks kannu; siis tulid kõik koguduse vanemad ja teatasid sellest Moosesele.
23Ja tema ütles neile: "See ongi, millest Issand rääkis. Homme on puhkus, Issanda püha hingamispäev. Mida küpsetate, seda küpsetage, ja mida keedate, seda keetke! Aga kõik, mis teil üle jääb, pange endile homseks tallele!"
24Ja nad talletasid selle homseks, nagu Mooses käskis; see ei läinud haisema ega tulnud sellesse usse.
25Ja Mooses ütles: "Sööge seda täna, sest täna on Issanda hingamispäev; täna te seda väljalt ei leia.
26Kuus päeva saate seda koguda, aga seitsmes päev on hingamispäev, siis seda ei ole."
27Seitsmendal päeval läksid ometi mõned rahva hulgast koguma, aga nad ei leidnud midagi.
28Siis Issand ütles Moosesele: "Kui kaua te tõrgute pidamast minu käske ja Seadust?
Iisraeliidid oleksid pidanud praeguseks kindlasti paremini teadma, et Jumal on koos nendega metsikus looduses, juhtides oma rahvast ja varustades neid igal teekonna sammul. Ometi vaatavad nad ikka veel tagasi, mitte ettepoole. Orjus on piiranud nende kujutlusvõime nii nagu nende liikumisvabadusegi ning nad näivad olevat võimetud kujutlema Jumala armastust, Tema väge ja heldust. Meil on nii lihtne vaadata iisraeliitidele ning panna tähele nende rumalust ja tänamatust – kuidas nad julgevad kaevelda! Kuid nad on kahjustatud rahvas, kes ei vaja mitte ainult Jumala jätkuvat kaitset ja varustamist, vaid ka tema kannatlikkust ning tervendavat armu. Samal ajal Jumal kinnitab neid oma jätkuva kohaloluga – väga otseselt – pilves otse nende silme ees (salm 10).
Iisraellased peavad võõrduma mõningatest harjumustest. Ajal, mil Jumal ümbritseb neid vuttide ning leivaga – mitte ainult nappide varudega, vaid ülevoolavate kogustega – on nende instinktiks koguda toitu ja panna seda tallele juhuks kui toit peaks homme lõppema. Igaüks, kes tuletab meelde sõjaaegset puudust meie nüüdisajal, võib mäletada või olla endiselt säilitanud impulsi toimida samamoodi. Jumal soovib, et iisraellased õpiksid usaldama Teda igapäevaselt: see on väga raske õppetund neile, kes on kannatanud puudust või kogenud usalduse reetmist. Usalduse õppimise kontekstis on abiks Sabbati pidamine. Me võime endale lubada puhkamist ühel päeval seitsmest, sest Jumal on meie varustaja ja Ta ei ole kellegi võlgnik (salm 29). Vabadus lõpetada oma tavaline töö on märk usust Jumalasse, kes ei anna ainult vastavalt sellele, mida me väärime. Pigem õnnistab Ta meid enamaga kui vajame.
Selle kommentaari autor: Jo Bailey Wells