Tänane psalm kirjeldab palveränduri teekonda Jeruusalemma ning tema rõõmu kui ta viimaks saabub templisse, kus ta võib kokku saada Jumalaga. Kirjeldamaks palveränduri see toimuvat ja tema vaimulikku elu, kasutab autor nii teekonna kirjeldust kui ka templiala detaile – oli ju tempel Iisraeli usu tsentrum nii geograafiliselt kui ka vaimulikult.
Jeruusalemma minek polnud lihtsalt rännak; see oli ülistus ja kummardustegu. Kolm korda aastas, Paasapühadel, Nelipühil ning Lehtmajade pühal oli Iisraeli meestel ja nende perekondadel võimalus ette võtta see rännak – mis oli segu pühadest, pereväljasõidust , vaimulikust sündmusest ja rõõmsast tähistamisest. Rännak toimus jalgsi ning polnud sugugi alati kerge, kuid Jeruusalemma saabumine ning templi alale sisenemisega kaasnes alati suur rõõmu ja kiitusetunne, kohtumine Jumalaga. Palveränduritel oli kaasas toitu ja ohvriloomi – oma pattude eest ohverdamiseks, Jumala tänamiseks kogetud õnnistuste eest ning selle kaudu uuendati enese ja oma pere usku ning pühendumist Jumalale. Kõik olid innukad osalema templiteenistustel ja kui nad sisenesid templi ruumidesse alanduses ning meeleparanduses siis sellepärast, et olid väga teadlikud Jumala ligiolust ning tema andestusest.
Ka meie eludes tuleks teha enam ruumi tähistamisele, tänu ja kiituse andmisele. Meil on vaja ruumi et olla üksi Jumalaga ning teadmist kuidas võime Jumalaga kohtuda perekondade ning usukogukondadena. Võttes osa jumalateenistusest või tulles isiklikult Jumala ette – see peaks süütama meis rõõmu ja imetluse tunde, sest see on privileeg, mida me ei tohiks pidada iseenesestmõistetavaks – eriti selles maailmas siin, kus paljud kannatavad oma usu pärast.
Kogu meie elu on ju tegelikult palverännak.