Viimaks olid kirjatundjad ja ülempreestrid välja mõelnud nii kavala küsimuse, et sellest pidi olema Jeesusel, kelle juurde nad oma nuhid saatsid, küll võimatu puhtalt välja tulla.
Küsimus oli pearahas, mida iga kodanik pidi Rooma riigile maksma. See polnud suur väljaminek – teenar oli töölise tavaline päevapalk. Maksu tasumine oli enim vastumeelne religioossetel kaalutlustel: Iisraeli rahvale oli Jumal ühtlasi kuningas, seega pearaha maksmine keisrile oli nagu oma kuninga – Jumala reetmine.
Jeesuse jaataval suhtumisel pearaha maksmisesse oleksid juudid Teda süüdistanud Jumala kuninglikkuse eitamises. Eitava suhtumise puhul aga võinuksid nad Tema kui Rooma riigi vastu mässule õhutaja kohe võimudele üle anda.
Jeesuse põhjendus tõmbas selge piiri maise ja taevase kuninga vahele. Maa peal peab valitsema kord, selle hoidmine vajab võimu. Võim vajab raha. Iseseiva riigi tunnuseks ja privileegiks on oma raha. Iga kodanik peab täitma selle riigi seadusi, kus ta elab.
On teada, et Jeesuse ajal oli juudi rahva hulgas üsna tugev mässumeelsus: iseseisvus taheti tagasi võita relva abil. Paraku teame ajaloost, et see viis katastroofini aastal 70 – paljud juudid hukkusid võitluses Rooma vägede vastu, Jeruusalemm koos Jumala templiga tehti maatasa.
Jeesus näitas teise tee ja lahenduse. Jeesuse järgija – kristlane – on nii taevase kui maise riigi kodanik. Sellisena peab ta olema eeskujuks teistele kohusetundlikkuses ja aususes.