Psalm 23 on oma ilu, lihtsuse ja poeetilisuse poolest üks armastatumaid ja tuntumaid, mis võimaldab lugejal samastuda psalmisti usaldusega Jumala vastu. See on võimalik nende kujundite tõttu, mida psalmist kasutab. Samas võivad Piibli metafoorid osutuda mõnikord ka ohtlikeks, eriti aga neile, kes võtavad neid sõnasõnalt ja satuvad seetõttu eksitusse. Samas ilma metafoorideta oleks meil palju raskem liikuda tuntust tudmatusse, ühendada tuttavat sellega mida me ei tea. Teoloogia, ”mõtlemine Jumalast” tingib iseeeneset juba metafoorilist kõnet. See on üks väheseid viise mille abil saame kirjeldada nähtamatut Jumalat, kes ületab kõik mõistmise.
Tänane psalm kasutab üht konkreetset metafoori: ”Issand on mu karjane” ( ja seda arendatakse s 1-4) ning teist varjatud metafoori ” Issand on mu võõrustaja” ( s 5,6).
Nimetades Jumalat heaks karjaseks ja lahkeks võõrustajaks väljendab psalmist oma usaldust Jumala varustamise ja kaitsevõime ning -tahte vastu. Jumal varustab meid igal päeval kõige vajalikuga ( s 2,3), juhib ise meid selle varustuse kasutamisel ( s 3b), ta on meie juures raskustes ( s 4), aga ka siis kui puhkame ja taastume ( s 5,6). Tema kaitseb meid kõikides elu ohtudes ja ka vaenlaste eest ( s 5). Psalm 23 võib meile tunduda täieliku kontrastina võrreldes pslam 22 nutulauluga. Ometi on selles teadmine, et jumalakartlik inimene kogeb ka ”surmavarju orust” läbiminekut, kus nutulauludki on kohased. Need, kes on ise kogenud Jumala kaitset suudavad ilmselt kõige paremini jagada psalmisti usaldust Jumala jätkuva headuse vastu.