Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 3:1-19
Jumala Poja ülevusest1Seepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, mõtelgem meie usutunnistuse apostli ja ülempreestri Jeesuse peale,
2kes - nagu ka Mooses tema kojas - on olnud ustav oma Ametisseseadjale.
3Sest tema vääris suuremat kirkust kui Mooses, nii nagu valmistajal on suurem au kui kojal.
4Igal kojal on ju oma valmistaja, aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal.
5Mooses oli küll ustav kogu tema kojas otsekui sulane tunnistuseks kõigest, mida veel pidi räägitama,
6Kristus on aga tema koja üle kui ustav Poeg. Ja tema koda oleme meie, kui me vaid peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme.Jumala rahva hingamisse pääsemisest7Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb:
"Täna, kui teie tema häält kuulete,
8ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes,
9kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat.
10Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud.
11Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!" 12Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!
13Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse "täna", et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!
14Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.15Selles ütlemises: "Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal" -
16kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need, kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel?
17Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna?
18Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud?
19Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.
Ilma veeta Refidimis ( 2Ms 17:1-7) – kes ei kardaks? Vee vajamises ei ole mingit pattu, nii nagu ka ärevuse ja paanika tundes, mis sööstab hinge hädaohu hetkel. Südame patt neil hetkedel on alluda, lasta end juhtida neis tunnetest. Iisrael käitus nagu pahur tööline, kes on äsja lõpetanud streigi, nõudes oma seadusega tagatud õigusi. ( s 7-13).
Meie peame oma silmad kinnitama Jeesusele ( s 1), kes ka tulistes katsumustes (s 2) jäi truuks oma kutsumisele meie pärast. Iisraeli usk kuivas Siinai päikese käes kokku; sügavalt Jumalas kahtlevad pöörasid nad tülli ( Meribas) ning nõudsid Jumala ligioleku kohta tõendeid ( Massa) ( 2Ms 17:7), öeldes: Kas Jumal on tõesti meiega? See aga on suhtumine, mis teeb südame kõvaks ega lase kuulda Jumala häält või tunda Tema puudutust ( s 8-12). Nii nagu Luther ütles: „Kas saab olla suuremat vagaduse rikkumist, mässu või solvangut Jumala vastu, kui mitte uskuda tema tõotustesse?“ Refidimi taolised katsumused on olemas ka meie elus – just seetõttu et neis ilmneb meie armastuse kvaliteet Jumala vastu (2Kr 8:8). Huvitav, kas minu niinimetatud Jumalale pühendumine on vaid habras inkubaatori armastus või saab sellest sündida Iiobi särav usulause: „Kui ta minu ka tapab, loodan ma tema peale“. Aga küllap tuleb varsti test ühel või teisel viisil, ning ma saan teada vastuse.
Iisraeli ebaõnnestumise südames oli hämmastav vastuolu: „nad nägid mida ma tegin „ ( s 9) ja „siiski nad ei ole tundnud minu teid“ (s 10). Kuidas võib keegi näha imelist väljarändamist ning siiski mitte „tunda seda“? Nagu ka meie kogemus kinnitab juhtub liigagi hõlpsasti, et Jumala toimimine meie elus ei saa „meie omaks“ päriselt, vaid jääb meie tajumise / märkamise piiridest väljapoole. Me saame „tundma“ Jumala väge ja selle tähendust alles siis kui teeme teadliku pingutuse mõtiskelda selle sügavuse üle, võttes selle usus ja tänuga vastu; lubades selle tähenduslikkusel imbuda oma mõtetesse ja kujutlusse; hakates selle tulemusel enam mõistma ja rohkem palvetama ning tõrjudes nii välja „Massa ja Meriba“ viiruse. Mõtiskle, millised hiljutised sõnad ja sündmused su kogemuses ootavad ikka veel sügavamat vastust?
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon