Kirja autor kasutab Melkiseedeki lugu selleks, et oma kristlastest lugejatele ( kes olid oma vastleitud usust äralangemise ohus), kuidas Jeesuse ülempreesterlik teenistus on toestatud heebrea Pühakirja üldise õpetusega. Seda tehes läheb ta kaugemale preesterluse rajamise leviitlikult „sätestatud teksti“ kitsastest piiridest – näidates väga juutidele omasel moel, kuidas tõeline preestriteenistus eelnes Aaroni preestriteenistusele ning oli tegelikult väljund millestki palju laiemast, vanemast ning suurema austuse väärilisest.
Meil kõikidel tuleb ette olukordi, kus meie siiani kalliks peetud eelarvamustele esitatakse väljakutse. See väljakutse võib tulla näiteks kuulates vastordineeritud uut pastorit, või koos töötades erinevast usulisest traditsioonist pärit kristlasega. See võib tulla kui loeme raamatut, mis viib meid mõttealadele kus me enne ei ole olnud või veel mitmel erineval viisil. Ja sellistel aegadel võime avastada eneses kiusatuse, tõmbuda oma armastatud ning ehk siiski ka veidi „limiteeritud“ kindlate tekstide/ tõekspidamiste varju. Meie vaimulik areng toimub mõnikord sujuvalt ja märkamatult, nii nagu meie keha on sünnist alates märkamatult kasvanud. Teistel kordadel aga tuleb meil otsekui ussi kombel eneselt heita vana nahk – see mis on siiani olnud meie kallihinnaline kaitsekiht ja identiteet, kuid mis on nüüd muutunud vaimselt pitsitavaks – ning kasvada avaramasse, paindlikumasse nahka.
Loomulikult tuleb valvel olla ka vastupidise ohu suhtes: ühest uuest õpetusest teise kaldumise osas ( Ef 4:14,15)*. Ja kuigi elamine ning kasvamine toob kaasa omad „terviseriskid“, tuleks meil Berealaste ( Ap17:11)** kombel olla valmis välja sirutuma usus ning otsima Jumala „kogu tahtmist“ ( Ap 20:27).