Kirjutades neid mõtteid sõidan parasjagu rongiga läbi Uus-Meremaa, ning aknast avanev vaade on kui pidusöök silmadele. Jõed mis voolavad lumega kaetud mäetippudelt, põõsastega kaetud mäekurud mis sirutuvad mereni. Ometi see mida näen ei ole viimne reaalsus. Maapealsed asjad on vaid taevaste vari. Samamoodi kui palveränduritest Iisraeli ehitatud telk-tempel kus püha Jumal asus oma rahva keskel, oli vaid kahvatu koopia sellest, mis asub taevases reaalsuses (s 5).
Kui Jeesus meie ülempreester viis oma ristisurmas lõpule enese ohverdamise meie eksimuste eest – siis asus ta seejärel taevasele autroonile Jumala enese auhiilguses. Nii algas uus tasand tema teenimises - ülempreestrina , kes on ühtlasi vahemeheks Jumala enese lepingus inimesega ( s 6).
Ülistades ja kiitust tuues ei mõtle me enamasti Kristusele kui vahemehele. Ometi on Jeesus tagasi läinud taevasse ülestõusnud ja siiski inimliku ihuga. Tema jumalik inimlikkus teeb ta võimeliseks esindama meid Jumala ees. Kui meie palvetame, siis oma armurikkuse kohaselt võimaldab tema meil otsekui „siseneda“ oma jätkuvasse armastuse suhtesse Isaga. Ja see on otsustav ning seda ei tohi väheseks panna. Sest taolise hoolimatuse hind võib osutuda raskeks: võib juhtuda et sellise suhtumise pärast jääb Jumal meile kaugeks ning kättesaamatuks või muutume oma suhtumises liiga familiaarseks ning kaotame austuse. Mõlemal juhul saavad meie palved takistatud.